1997. aasta kuum suvi

Aktsiaralli musternäiteks sai Farmaatsiatehas. Ettevõtte aktsia maksis 1996. aasta suvel, kui Tallinna börs alustas, ligi 15 krooni. Veidi enam kui aasta hiljem kaubeldi Farma aktsiaga 210 krooni peal, see tähendas investoritele 1300 tootlust aastas. Farmasse investeeritud 1000 kroonist oli aasta pärast saanud 14 000.

Nii head rahamasinat kui börs polnud keegi Eestis 1997. aasta suvel varem näinud. Tallinna börsi Talse indeks oli aastaga kerkinud ligi viis korda. Indeks kerkis ühe kuuga 30, samapalju kui muud börsid tegid aastaga. Tallinn oli kahtlemata kõige edukam börs kogu maailmas.

Börsi kiire tõus tõi kaasa huvi ettevõtete aktsiaraamatute vastu. Seaduse järgi pidid aktsiaraamatud olema kõige aktsionäridele avalikud, ent ettevõtete juhtkonnad olid nende avalikustamise vastu või tegid raamatu kättesaamise võimalikult keerukaks. Nii ei lubanud Hansapanga juhid väljastada keskdepositooriumist elektroonilist väljavõtet, vaid pank ise trükkis nimekirja eraldi tasu eest paberile. Kui keskdepositoorium väljastas aktsiaraamatu 700 krooni eest, küsis Hansapank sama teenuse eest 9050 krooni.

Börsist rääkisid peagi juba taksojuhid. Sellest sai üldrahvalik hasart, kus osalesid niihästi poliitikud, teadlased kui kooliõpilased. Televisioonis alustanud majandussaadet Kapital juhtis modellivälimusega Tiina Joosu, kelle mesimagus hääl tõi aktsiaturu juurde pensionärid. Joosust sai börsiralli sümbol.

Televisioonis polnud staarid mitte pangajuhid, vaid maaklerid. Kiiresti kogusid populaarsust noored aktsiahaid Charlie Viikberg ja Tõnu Vanajuur. Viikberg käis pankade vahel käest kätte, kord pakkus talle paremat hinda Rain Lõhmus Hansapangast, siis jälle Aare Kilp Hoiupangast. Äsja keskkoolipingist tõusnud maaklerite tasud tõusid 50 000 kroonini.

Börs tõusis mitu protsenti päevas. Oluline polnud enam, milliseid majandustulemusi üks või teine firma näitas või milline on tootlus aktsia kohta. Oluline oli, et aktsia hind oleks võimalikult madal. Aktsiat osteti nagu saia, hinna poolest odavad aktsiad läksid paremini kaubaks. Sestap laiendasid ettevõtted ridamisi aktsiakapitali, jagades ühe aktsia mitmeks. Nõnda langes aktsia hind mitu korda ja uued ostjad tormasid hooga peale. Olukorras, kus aktsiate hinnad tõusid olenemata headest või halbadest uudistest, põhjendasid analüütikud tõusu Eesti majanduse heade näitajate ja Euroopa Liidu positiivse hinnanguga. Euroopa Nõukogu lülitas Eesti 1997. aasta suvel liidu laienemise esimesse gruppi.

Börsi võimalikust langusest ei rääkinud keegi. Vastupidi, üldlevinud arusaam oli, et aktsiate hinnad kerkivad üle 100 aastas niikaua kuni Eesti liitub Euroopa Liiduga. Hansapanga aktsia oleks pidanud selle teooria järgi tänavu, 2002. aastal maksma enam kui 10 000 kr ja Eesti majandus edestama USA oma. Juttudele börsi igavasest tõusust vaidles vastu väärtpaberiameti toonane juht Vahur Lokk. Tema oli üks esimesi, kes hoiatas börsimulli lõhkemise eest. Järgmine hoiataja oli keskpanga nõunik Ardo Hansson.

Tallinna börs hakkas meenutama investeerimispüramiidi, kus esimesed võtavad välja suure võidu ja viimased jäävad pika ninaga. Seda haistis kogenud investeerija Ernesto Preatoni, kes talle ja äripartneritele kuuluvad Ühispanga aktsiaid börsi kõrghetkel 250 miljoni kroonise vaheltkasuga maha müüs. Preatonit vaadati kui hullu, kes kõige magusamal ajal kõigile risti vastupidiselt tegutseb. Niisamuti vaatasid pangad viltu keskpangale, mille ametnikud hoiatasid väärtpaberilaenudega kaasnevate riskide eest.

Ent Preatoni kriitikutel tuli pettuda. Õige ruttu, 23. oktoobril tabas börsi esimene löök, mil aktsiahinnad langesid 15. Järgmisel kolm suuremat kukkumist olid 28. oktoobril ning 6. ja 10. novembril. Kokku langeid aktsiahinnad aasta viimastel kuudel ligi 40. Järgmine, aasta tõi aktsiahinnad taas algusse, 1996. aasta tasemele. Mull oli lõhkenud.