Pensionid veerevad riigi kaelast ära

Tuure koguv II pensionisammas pole kedagi külmaks jätnud. Seda jumaldatakse ja tümitatakse. Üks on aga selge ? pensionireform veeretab pensioni kogumise riigi õlult üha enam kodanike kaela.

Seda, et II sambasse investeerimine on võimalus kiireks rikastumiseks ning riigi helde kingitus, usuvad võib-olla naiivsed.

Pealtnäha võib tunduda, et 2protsendisest brutopalgast loobudes ning selle eest 6 brutopalga jagu fondiosakuid saades oled juba startides ?või sees?.

Kuna pensionide suhe keskmisse netopalka on praegu vaid 35?40, pole see lahendus.

Olukorra päästmiseks on loodud II ja III sammas.

Pensioni III sammas ehk täiendav kogumispension käivitus 1998. aastal ning selle aasta alguses oli Hansapanga Kindlustuse andmeil 30 000 vabatahtliku kogumispensioni kindlustuse lepingut ning paar tuhat pensionifondi klienti.

Kuna sinna investeeritakse vaba raha, on see sisuliselt võrdne fondiinvesteeringuga, mille eeliseks on, et sinna võib tulumaksuvabalt investeerida kuni 15 oma aastasest tulust.

II samba puhul peetakse töötaja brutopalgast kinni 2 ning I sambasse hakkab laekuma senise 20 asemel 16. Selle eest saab töötaja 6 brutopalga ulatuses pensionifondi osakuid.

Mida see siis riigi poolt vaadatuna kujutab?

Oletame, et mai lõpus II sambaga liitujate arv tõuseb ning küündib 29 000ni ehk 1/20ni praegusest töötajaskonnast. Võib arvata, et esmaste liitujate keskmine palk ületab veidi Eesti keskmist. Kuni selle aasta lõpuni liiguks II samba pensionifondidesse 180 mln krooni, millest 60 mln tuleb liitujate brutopalgast ning 120 mln sotsiaalmaksust, mis muidu oleks läinud praegustele pensionäridele.

Kuna ühte väärtpaberisse võib investeerida maksimaalselt 5 pensionifondi aktivatest, tähendab see, et selle aasta II poolel võivad pensionifondid eeltoodud näitajatele tuginedes investeerida näiteks Hansapanga aktsiatesse maksimaalselt 1,5 mln krooni kuus. Kuna paljud fondid pole Eestisse investeerimisest huvitatud, jääb see summa veelgi väiksemaks, mistõttu süsteemi käivitamisel ei tohiks Tallinna börsile otsest mõju olla.

I pensionisammas muutub tänu teistele sammastele ajapikku ainsast pensionäri tuluallikast üheks pensioni osaks.

Praegu elatuvad pensionärid peamiselt vaid 444,44 krooni suurusest I samba põhiosast pluss tööaastad, kus iga aasta on võrdne 30,19 krooniga.

Alates 1999. aastast pole töötajatele tööaastaid enam juurde lisatud, vaid hakati arvutama, kui palju töötaja võrreldes Eesti keskmise maksumaksjaga sotsiaalmaksu maksab. Kui maksab aastas kaks korda rohkem, saab ta aasta eest 2 kindlustusosakut.

See tähendab, et I sammas on juba üle kolme aastat olnud isikustatud ehk sõltuvuses inimese tööeas tehtavast panusest.

Mis oleks, kui II sammast poleks? Kui arvestada, et I samba põhiosa ja kindlustusosaku suhe üksteisesse ei muutu ning keskmiselt töötab inimene 45 aastat, koguks kaks korda keskmisest palgast suurema palgaga töötaja pensionipõlveks 75 suurema pensioni kui keskmise palga saaja.

Pensioni isikustatus on veelgi suurem II pensionisamba puhul, kuna fondiosakute hulk, mida liitunu iga kuu saama hakkab, sõltub otseselt tema palgast. Ehk kui teenida kellestki kaks korda rohkem, saab ka temast 100 rohkem fondiosakuid.

Fondiosaku saatus jääb aga fondihaldurite kätte. Kuigi hetkel on vähe fondihaldureid, kes julgevad öelda, et nende pensionifond püüab pakkuda elukallidust ületavat tootlust, on nad selleks kõik tegelikult kohustatud. II samba eesmärk peaks olema see, et sinna investeeritud vara kasvaks inflatsioonist kiiremini. Kui ei, oleks nii riigi kui ka inimeste seisukohast mõttekam pensione edasi finantseerida jooksvatest tuludest ehk vaid I sambast.

II sammas peab tulevikus pensionituge pakkuma ka seepärast, et riikliku pensionisamba osakaal hakkab vähenema.

Arvutame. Kui kõik töötajad liituksid II sambaga, kahaneks riikliku pensionifondi suurus 20. Kuna töötajate arv näitab langemis-, aga pensionäride arv tõusutrendi, on olukord veelgi enam pensionäride kahjuks.

Riik võib küll laenu võtta ja I sammast toetada, sotsiaalmaksu või vanaduspensionile mineku iga tõsta, kuid sellel on ka piirid ning võib arvata, et tulevikus kavatseb riik üha vähem pensionäride eest seista.

Kui kolm pensionisammast on juba mõnda aega täies hoos töötanud, on riigil kergem I sambast elatujale öelda, et oma probleem, et vähe pensioni saad. Ise sa teiste sammastega ei liitunud.

Kokkuvõtteks järeldub, et tulevikus sõltub heaolu üha rohkem meist endist, mistõttu on II sambaga liitumine lisaks investeerimisele üks võimalusi oma tulevikku kindlustada.