Imago on auasi

Imago on aus töövahend, mis ei eelda manipulatsiooni. Selles on Ilves täiesti veendunud. Enda imagot praegune Riigikogu liige planeerimise tulemuseks ei pea, kuid sisetaju kasutab ta isiksusest harmoonilise kujutluse loomiseks küll. Õnneks ei ole imago kujundamisega suurt probleemi neil, kes võivad jääda lihtsalt iseendaks nii, et see ka heaks kiidetakse. Hullem on, kui pead tegelikku isiksust varjates tegema sunnitud malekäike, kartes, et bluff ilmsiks tuleb.

Üllatusena kinnitab Ilves, et varasemas diplomaaditöös ei olnudki liiga tihti tarvis oma tõelisi mõtteid varjata. Inimestele meeldib uskuda väiteid, nagu ?suursaadik saab palka selle eest, et oma riigi heaoluks valetada?. Tegelikult valetavad pigem sellised väitjad. Diplomaadid räägivad omavahel üsna otsekoheselt ja lihtsalt. Keerukat sõnademängu harrastatakse avalikkuse rõõmuks. See on osa esinemiskunstist. Ilves räägib alati peast, mitte paberilt. Kui mõtled arukalt, oled aus ja elementaarselt viisakas, ei saa peastkõnelemisega endast päris vale muljet jätta. Kuigi väiksemaid apse ikka juhtub.

Kõige ekslikumaks imagokajastuseks peab Ilves enda boheemlaseks nimetamist ühes ajaleheartiklis. Esitas rahvale paar luuletust ja ? hopsti, oligi boheem! Mõistuslik maailm on Ilvese jaoks kaugelt turvalisem kui romantiline või emotsionaalne. Napilt naeratust jagava mehe suust on aga üllatav kuulda, et ta ise peab end tavaeestlasest emotsionaalsemakski. Kõik on suhteline: kammitsetud riigimehetöös on vabad emotsioonid kullahinnas.

Samas on igas inimeses kõrvalepõikeid reeglitest. Ekstravagantne, tavaliselt kujundustöödeks kasutatav Applebooki arvuti tekstikirjutaja laual on selle tõestuseks. Kikilips Ilvese kurgu all aga mitte ? see on hoopis ratsionaalne otsus Washingtonis saadikuks olemise ajast. Kui sind ikka järjekindlalt teiste riikide esindajatega segi aetakse ? aga standardse välimusega ametnikke oli seal 180 ?, tuleb lõpuks mingigi visuaalne erinevus leida. Ning järjekindlalt ennast kehtestada. Ennast, aga tegelikult oma riiki. Püüe siduda Eestit Põhjamaade imagoga oli tema idee.

?Eesti on ehk vähem kliinikpuhas, aga sedavõrd lopsakam põhjamaa,? räägib Ilves. ?Ning kui see põhjala põhiimago Euroopas kord pähe õpitakse, võime endale lubada suuremat isikupära ning loota, et sellest huvitutakse.?

Täna ei lähe meie must leib ja kaunid karjamaad tegelikult veel erilise eksootikana kirja. Kreekas on näiteks ilusamaid maastikke ja musta leibagi ei peeta mujal nii väga maitsvaks. Nii et vähem edevaid illusioone iseendast, soovitab Ilves.

Mõne meelest vale ja võõras asi imago ei ole kahjuks kergelt ümber kujundatav, kui see kord rikutud. Teadmata, kelleks meid peetakse, teeme vigu ning pärast imestame, miks meid küll ei armastata. Samuti pole meie kasuks töötav imago taeva kingitus. Kui Ilvese vaimsus, enesedistsipliin ja lastetuba on loonud temast väärt kujutluse, on see tööga teenitud. Ilves teab, et ka elitaarne vaimne pale võib peletada. Seega püüab Ilves igati rõhutada, et ta ei pea end kellestki paremaks ega targemaks. Aga end võrdsuspüüdest lõpuni nivelleerida oleks ka vale. Ja valetada Ilves enda sõnul ei viitsi, toetades väidet Mark Twaini lõbusa mõttega: ?On lihtsam tõtt rääkida ? siis ei pea nii palju mäletama.? Tõe rääkimine on üks usaldusväärsuse aluseid. Teine on tõe rääkimine alati ning lisaks oma tõele vastav käitumine.

Täna on Ilvesel juba kaasvõitlejaid riigi ja selle esindusisikute imago kujundamisel. Jüri Luik on Euroopas järjekindlalt Eesti asja ajanud ning Ilves pole kiitusega kitsi. Poolakate ja ungarlaste selja tagant Euroopasse piilumise aeg saab varsti ümber. Siis ei saa enam leppida, et suure maailma tegelased imestavad Eestisse tulles ikka veel ?väljamaa? autosid ning puhtaid tänavaid nagu seni. Helsingis ei tuleks eurooplasel pähegi nii normaalsete asjade üle imestada. Ilves on valmis oma kikilipsu igal ajal tulle viima, et Eesti vabaneks Balti-Balkani kehvikriikide imagost.