Head veini leiab vinoteegist

Tallinnas on juba vähemalt kolm vinoteeki. Valisin seekord Caballero Mere puiesteel, sest hilistalvisest avamisreklaamist jäi meelde, et seal pakutakse veini kõrvale ka süüa. Pole ju kuumuses vaevleval kontorirotil ilusamat unistust, kui toidu ja veini harmooniline duett jahedas õhtuhämaruses.

Caballero toidud pidid tulema naabruses asuvast Scotland Yardi pubist, aga pärast selle õnnetut põlengut võimalus muidugi kadus. Kõht oli toidule häälestatud, seetõttu tellisime lauale peaaegu kogu menüüs olnud valiku.

Menüüs olnud valikut polnud palju: kohustuslik basturmaa, oliivid, mandlid, juust ja küpsised ? tavaline ootamatute külaliste valvesuupiste. Soolane, igav ja ihne.

Veinide valikut peaks õieti keegi teine hindama, minu teadmised ja nõudlikkus jäid Caballeros pakutule alla. Igatahes oskan ma hinnata ettekandja ametioskust, kes meie väikese seltskonna mitmes suunas lahknevale veinimaitsele kompromisslahenduse oskas pakkuda ? tema soovitatu sobis meile kõigile.

Vinoteegi võlu ongi suuresti selles, kuidas sünnib veinivalik. Teinekord aitab kelner õiget pudelit leida ilma või meeleolu järgi, mõnikord aitab ebamäärane mälestus kunagisest maitseelamusest. Üleliigne oleks vist nimetada, et seekord ei olnud valge vein riiulisoe.

Kuigi Caballero sisekujundus on siin-seal kiita saanud ja täiesti eriliseks kohaks on peetud uhke vaatega kuuenda korruse saali, tundub kiitus olevat rohkem PR-tegevusest või disainerite tsunftitruudusest kui hubasest õhkkonnast tingitud. Vaatega saal kannatab kehva ventilatsiooni all, korrus allpool valitsevad ruumi veiniriiulite asemel lae all looklevad hõbedased torud.

Lauad on ainult veiniklaasi taga istuva väikese seltskonna jaoks liiga suured, lühinägelikum inimene ilma prillideta vastasistujat ei näegi. Pidime mitu korda lauda vahetama, et ennast hubasemalt tunda. Parkimisprobleemi õnneks vinoteeki minekul ei ole ? auto tuleb ju koju jätta.