Ärge panustage USA kiirele taastumisele

Kuhu suundub USA majandus? Kõikidele headele uudistele, mis väidavad, et USA mõõnaperiood on lõppemas, järgnevad halvad uudised, mis kinnitavad vastupidist. Föderaalreservi praegune rahapoliitika peegeldab seda kahemõttelisust ja ei alanda ega tõsta intressimäärasid, jäädes selle asemel neutraalsesse paigalseisu. Aktsiaturu looked on samasugused ebakindluse näitajad.

Suuremast osast aruteludest USA majanduse üle on vähe abi, kuna need keskenduvad valele küsimusele: millal langus algas ja lõppes? Langusi määratakse tavaliselt selle järgi, kas SKT on langenud. Kuid tegelikult tuleks muretseda lõhe pärast majanduse potentsiaali ja selle tegeliku funktsioneerimise vahel. Nendel tingimustel jäävad majandusnäitajad tõenäoliselt nukraks. Mõõdetud tootlikkuse tõus tähendab, et majanduspotentsiaali kasvutempo on nüüdseks 3,5-4 vahel aastas.

Isegi kui USA kasvutempo on 0,5, tähendab 3-line vahe 10 triljoni dollarilises majanduses toodangu kadu 300 miljardi dollari väärtuses, mis on hiiglaslik summa iga definitsiooni järgi. Vajakajäämine omakorda tähendab suurenevat tööpuudust. Tohutu lõhega peab USA kasvama rohkem kui on selle pikaajaline potentsiaal, et saavutada oma ressursside täielik ärakasutamine. Isegi aasta I kvartali üllatavalt kõrgete kasvunumbrite juures näeb enamik prognoosijaid kasvu 2002. a tervikuna pisut langevana ja eeldab tööpuuduse suurenemist.

Lihtne tõlgendus

USA majandusega juhtunule on olemas lihtne tõlgendus. 2001. a langus kombineeris varude konjunktuurilanguse investeeringute konjunktuurilangusega. Esimene on nüüdseks möödas, teine, mis on kõrgtehnoloogiasse ja telekommunikatsioonidesse üleinvesteerimise tulemus, võib kesta tunduvalt kauem. Alles jääb märkimisväärne võimsuse ülejääk nagu näiteks fiiberoptika liinid, mida mööda veel mingit valgust ei liigu. Üksnes intressimäärade alandamine ei pannud ja ei pane firmasid nendesse sektoritesse rohkem investeerima.

Nii hea kui ka halb uudis on see, et tehnoloogiliste muudatuste tempo nendes sektorites on piisavalt kiire, et suur osa seadmetest võib muutuda vananenuks tunduvalt varem kui need kuluvad või isegi enne kui neid kasutatakse, võimaldades uusi investeeringuid kiiremini kui see vastasel juhul oleks. Vahepeal ei maksa USAl oodata erilist kergendust ekspordist, mis kannatab ülemaailmse majanduse aeglustumise all, või kulutustest tarbimisele. Tüüpiliselt aitab tarbimise langus majandusel uuesti kosuda, kuid tarbimine on majandust investeeringute langedes peaaegu imeliselt toetanud ja seega ei ole languseks eriti ruumi.

Oht on peamiselt investeerimisel väärtuse languses. On suur võimalus, et USA ähvardavalt madalal tasemel oleva hoiuste normiga, mis on tingitud autode ostmisest ja kodude refinantseerimisest eelmisel aastal, võivad tarbimiskulud aeglustuda. Mõned 2001. a müügitulemid näitasid, et ostud võidakse edasi lükata, kui sel aastal ei tule eripakkumisi, mis mõjutaksid tarbijaid ostma autosid varem kui nad vastasel juhul teeksid. Isegi ameeriklased suudavad tarbida üksnes piiratud hulgal uusi autosid.

Majapidamistel suured võlad

Praegu vaevab USA majapidamisi kõrge võlgade tase. See terav halvenemine USA fiskaalpositsioonis tähendab, et pikaajalised intressimäärad on pisut langenud ja lühiajalised on saavutanud madalaima seisu. Suurenev töötus lisab majandusliku ebakindluse tunnet ja võib tarbimist edasi nõrgendada. Sõjaliste kulutuste rekordtase on ainuke laienemise allikas ja kuigi sellised kulutused võivad olla hädavajalikud ja majandust lühiajaliselt stimuleerida, ei paranda need selle pikaajalist konkurentsivõimet ja tugevust.

Euroopas usuti alguses, et majandus on nii tugev, et seda USA aeglustumine ei mõjuta. Pigem vastupidi Euroopas oldi arvamusel, et tegelikult suudetakse jõulist kasvu säilitada. Nüüd on Euroopa hakanud ootama USA toibumist, mis aitaks Euroopal lahendada tema enda probleeme. See on riskantne strateegia. Juhul kui USA taastumine ei toimu kohe, peab Euroopa ise tegutsema, kasutades standardseid monetaar- ja fiskaalpoliitilisi vahendeid. Ähvarduseks pole mitte inflatsioon, vaid tööpuudus. Nimelt toidavad just tööpuudus ja majanduslik ebakindlus ksenofoobiat ja toetavad äärmuslike parempoolsete liikumisi kogu kontinendil.

Kahjuks on Euroopa käed osaliselt seotud nii keskpanga poolt, mis keskendub inflatsioonile, kui ka stabiilsuspakti (Maastrichti lepe) poolt, mis piirab puuduliku finantseerimise kasutamist majandusliku stiimulina. Need piirangud tuleb ümber hinnata. Pikaajalise majanduskasvu ja sotsiaalse õigluse perspektiiv nõuab, et Euroopa uued institutsioonid säilitaksid piisavalt paindlikkust enda ümberkujundamiseks uute probleemidega vastamisi sattudes.