Need halvad erakonnad ja head seltskonnad

Valimisliitude keelustamine kohalikel valimistel ei meeldi vallapoliitik Mihkel Tiksile, eksminister Paul Varulile, õiguskantsler Allar Jõksile ja veel paljudele teistele. Selles pole midagi eripärast, seda enam, et eestlased pole õigupoolest kunagi oma erakondi armastanud. Nii oli see 1920.?1930. aastail, nii on see nüüdki.

Tõsi, Eesti ajaloos on olnud seegi periood, kus ühe ja seejuures ainsa erakonna ukse taga seisti ettesirutatud käsi lausa järjekorras. Selle erakonna nimi oli mäletatavasti Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei, mille ENSV rakukesel oli lõpuks 3?4 korda rohkem liikmeid kui seda täna kõigil parteidel ja erakondadel kokku.

Sellega, et kodused erakonnad on olnud ilkuva halvakspanu objekt, tuleb leppida kui demokraatlikule ühiskonnakorraldusele omase paratamatusega. Siin ei muuda ka tulevik midagi. Samas tuleks kõige selle juures, eriti kui avaliku võimu erakonnavälisust õigustatakse teaduslikkusele või põhiseaduslikkusele osundamisega, näha ohumärke kui mitte just otseselt omariiklusele, siis põhiseadusega tehtud valikule erakondlik-parlamentaarse ühiskonnakorralduse kasuks igal juhul.

Seda enesestmõistetavalt ka vaidluste juures seltskondlike valimisliitude keelustamise üle lõpuks ka kohalikel valimistel. Viimast on võetud küll pealetungina demokraatiale, küll põhiseaduse räige jalge alla tallamisena, küll erakondade kurjakuulutava monopolina. Kõige süütum vastuväidetest on olnud see, et Eesti demokraatia pole väljaspool Tallinna veel erakonnastumiseks küps. Seda siis riigis, mille 84. sünnipäev on juba selja taha jäänud.

Niisiis, erakondi ja valikute erakondlikkust ehk siis erakondade paljusust ja omavahelist konkurentsi, nagu räägib ajalugu, pole eestlased omariikluse aegu vähemalt sõnades kunagi hinnanud. Seevastu ühe mehe või ühe partei aegu on ikka ja jälle ihalusega meenutatud. Olgu need siis II maailmasõja eelsed autokraatlikud aastad või nõukogulikud ajad, kus tänu ainupartei targale juhtimisele oli kõigil tööd ja vorstikilo maksis kaks rubla.

1930. aastate alguses andis erakondade halvustamine leiba mitte üksnes ajakirjandusele ja Gorile, aga ka hoogu 1920. aasta põhiseadusega sätestatud parlamentaarset riigikorraldust muuta ihkajaile. Jutud demokraatia ja parlamentarismi kriisist osutusid toona eestkosteks autokraatiale ja korporatismile. Juba siis tehti eestlasele selgeks, et just seepärast, et võimul on erakonnad ja erakondlikud poliitikud, ajab ?üks muutmise seadus teist muutmise seaduse muutmist taga?, et ?professionaal-poliitik, eriti kui ta on rahvasaadik või minister ... jääb elule võõramaks kui asjaarmastaja?. Need kaks tagasihoidlikku tsitaati pärinevad muide Eesti kõigi aegade suurima korporatismiteoreetiku Juhan Vilmsi 1933. aastal ilmunud unistusliku pealkirjaga raamatust ?Erakondadeta ühiskonna poole?.

Nii nagu Juhan Vilms toona, jõuavad ka tänased poliitika erakondadevälisusest kõnelejad lõppkokkuvõttes sisult ühesugusele järeldusele: ühiskonnas on kaks poolt ? demokraadid-asjatundjad (kes enesestmõistetavalt ei ole seotud erakondadega) ja politikaanid. Taoline arusaam, mis omal ajal leidis kehastuse Pätsu-Laidoneri riigimudelis ja 1938. a korporatiiv-presidentaalses põhiseaduses, määras suuresti ka Eesti jaoks Soomest erineva ajaloo kulu.

1992. a põhiseadusega tehti selge valik erakondlik-parlamentaarse riigimudeli kasuks, s.o ühiskonnakorralduse kasuks, kus avaliku võimu subjektideks on üksikisikud ja erakonnad. Riigikogu osas võttis aega, mis võttis, aga igasuguste kindlate kodude ja kmü?de aeg sai lõpuks ümber. Kohalikul tasandil on kodumurude vastuseis seda ägedam ? võitlus käib absoluutse kontrollimatuse nimel, sest kohalike omavalitsusteni ei jõua ju isegi riigikontrolli käsi.

Ühekordsete seltskondlike kodumurude lipu alla koondunud inimesed on vaieldamatult poliitikud, kes on kokku saanud suuresti korporatiivseil põhimõtteil. Ikka selleks, et jagada oma äranägemise järgi laiali valla või linna rahakott. Kui see pole poliitika, mis see siis on? Mitte millelegi muule kui just sellisele võimu rahale ja raha võimule pretendeerivad vahepeal kõneks olnud nn kohalike valimiste erakonnad.

Kui parafraseerida lõpetuseks Juhan Vilmsi, kelle unistuseks oli demokraatlik-korporatiivne vabariik, siis valimisliitude kaitsjad räägivad ei millestki muust kui demokraatlik-seltskondlikust Eesti Vabariigist.