Vajalik tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustus

Eestis ei rakendata täna rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtteid tööõnnetustest ja kutsehaigustest tingitud kahjude hüvitamisel. Olukorda peaks parandama uue kindlustusliigi loomine.

Eelnõu jõudis parlamenti juba aasta algul. Tööandjad on väljendanud soovi lükata uue kindlustusliigi rakendamine edasi, sest nende jaoks suurendab töökeskkonnaga seotud riskide kindlustamine kulutusi tööjõule ja töökeskkonnale. Kindlustusseltsid on ajakirjanduses väitnud, et tööandjad püüavad vastutusest kõrvale hiilida. Ametiühingute seisukohast on tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse vajalikkus väljaspool kahtlust.

Seni on ühiskonnas valitsenud arusaam, et vaja on rohkem, paremat ja kallimat ravi. Tegelikult tahab inimene eelkõige olla terve. Üha enam mõistetakse, et õigus tervisele on lahutamatu täisväärtuslikust elust. Loomulikult nõutakse seejuures varasemast enam ka haiguste ja muude tervisekahjude ennetamist.

Uus kindlustusliik seabki eesmärgiks tööõnnetuste ja kutsehaiguste ennetamise töökeskkonna parandamise kaudu. Seadus motiveerib tööandjaid kindlustusmakse kaudu ? ettevõtte hea töökeskkond ning tööõnnetuste väike arv vähendavad kindlustusmakset. Vähemalt sama oluline on seegi, et lisaks tekkinud kahjude hüvitamisele on uue kindlustuse suund inimese tagasitoomisele tööellu. Nii püütakse võimalikult täielikult taastada kannatanu töövõime, kui see aga ei ole võimalik, antakse talle võimalus omandada uus, sobiv elukutse.

Tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustust pole võimalik rahastada senise sotsiaalmaksu arvelt, raha napib nii pensioniametil kui ka haigekassal. Rahulolematus väikeste pensionidega on üldine, raske on leida inimest, kellel poleks etteheiteid arstiabi kättesaadavusele või kvaliteedile. Ilma rahata mainitud vajakajäämisi likvideerida ei õnnestu.

Nii tuleb ka Eestis omaks võtta põhimõte, et tööga otseselt seotud riskide kindlustamisega kaetud kulud kannab tööandja, kes ainsana vastutab töökeskkonna eest. Maailmas saadakse aru, et tööõnnetused ja kutsehaigused kujutavad endast erilist riski, mis on seotud töötamisega (töösuhtega) ning just seetõttu käsitletakse neid erinevalt olmetraumadest või üldhaigestumistest.

Töötaja jaoks on oluline lihtne, viivitusteta ja korrektne kahjude hüvitamine. Eriti oluline on see kutsehaiguste puhul, mida Eestis diagnoositakse suurusjärgu võrra vähem kui nt Põhjamaades. Samas vaevalt söandaks keegi väita, et meie ettevõtetes hoolitakse inimese tervisest ja töökeskkonna parandamisest rohkem kui Skandinaavias. Pigem põhjustab statistilise klantspildi asjaolu, et kutsehaiguste diagnoosimine on komplitseeritud ja vaevaline protseduur, mis võib kannatanud töötaja jaoks kaasa tuua mitte üksnes pika kohtuvaidluse, vaid ka senise töökoha kaotuse.

Tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse loomisega ei tohi viivitada. Esiteks peab tööandjal tekkima motivatsioon töökeskkonna parandamiseks. Teiseks peab ühiskond saama selge ettekujutuse tööõnnetuste ja kutsehaiguste tegelikust arvust. Kolmandaks vajavad tööl oma tervise kaotanud inimesed mitte üksnes suuremaid hüvitisi, vaid ka kutsealast ja sotsiaalset rehabilitatsiooni, et jääda ühiskonna täisverelisteks liikmeteks.

Just neid põhieesmärke aitab uus seadus saavutada.