E-õpe nõuab suurt enesekontrolli

E-õppe läbiviimine ettevõttes erineb traditsioonilise koolituse planeerimisest ja teostusest üsna mitmeti: alates materjalide ettevalmistamisest ning lõpetades koolitatavate hindamise ja tagasisidega.

Ammendava soovitustekogumi andmine e-õppe kõikide etappide osas on siin ja praegu pea võimatu. Seepärast vaatame lähemalt õppeprotsessi seisukohalt kahe olulise osaleja ? e-koolitaja kui sisulise materjali koostaja ning tuutori kui koolitaja assistendi (kelleks tavaliselt on ettevõtte koolitus- või personalispetsialist, kes õppijaid ja nende vajadusi üsna hästi tunneb) ? rolle ja tegevusi e-koolituse rakendamisel.

Nii koolituse korraldajail, läbiviijail kui ka õppijail tuleb mõista, et e-õpe on mugavam vorm, kuid ta ei ole lihtsam ? õppida on ikkagi tarvis ning e-õpe nõuab suuremat enesedistsipliini.

Mitmed ootused on oluline täita ka traditsioonilise koolituse puhul, kuid näiteks kirjalik väljendusoskus, aktiivne võrgusuhtlemine ja õppijaid arvestavate e-õppeks sobivate meetodite valik on need, milles tõenäoliselt paljud koolitajad end täiendada võiksid.

Õppeks sobivate meetodite valik oleneb konkreetsest koolitusest ja taotletavatest eesmärkidest. Materjali esitamiseks sobib tekstiline presentatsioon koos seda illustreeriva osaga (graafika, audio- ja videofailid). Et e-õpe ei jääks vaid materjali arvuti kaudu esitamiseks, võib anda nii individuaalseid kui ka rühmatööd nõudvaid ülesandeid. Koolitatavate aktiveerimiseks sobib kasutada mitmeid traditsioonilises koolituses kasutatavaid meetodeid, neid e-õppeks kohandades:

Koolituse käigus vajab õppija kindlasti teadmist/tunnet, et koolitaja on vajadusel ?olemas?, jälgib tema tegevust, vastab küsimustele ja ?hoiab olukorda kontrolli all?. Selleks tuleb koolitajal kindlasti iga päev mingi osa ajast veeta võrgus ning sellest ka õppijaid teavitada, et nad soovi korral kas suhtlustarkvara (MSN, ICQ jms) või e-posti kaudu koolitajaga kontakti saaksid. Lisaks heale kirjutamisoskusele ja informaalsele keelekasutusele võiks (eriti tagasisidet jagades!) kasutada rohkelt tunnustavaid väljendeid ? nendest võib enesele terve abinimekirja koostada!

Lisaks koolitajale võib õppijatega tegeleda ka tuutor ehk e-õppe assistent, kelle pädevuses on administratiivsete küsimuste lahendmaine, tehniliste küsimuste edasisuunamine ning õppijate motiveerimine. Kuid enam kui sisuline nõuandja on tuutor siiski see, kes õppijate jaoks virtuaalselt alati olemas on.

veendumust, et e-õpe saab olla efektiivne;oskust materjalide ja keskkonnaga ümber käia;kohalolekut (kiiret reageerimist e-postile, suhtlustarkvara kasutamist);õppijate käekäigu ja edenemise vastu huvi tundmist;oskust anda nõu, kui ilmnevad probleemid (motivatsioonilangus, teema selgusetus, õppeks vajaliku aja leidmise raskus, orientatsioonikaotus jmt);jooksvat ülevaadet õpperühma edenemisest, sellest, mis on läbitud, mis ootab ees;tunnustamist (seda võiks aeg-ajalt teha ka suuremate õnnestumiste puudumisel).

Tuutorit võib teatud mõttes pidada n-ö rühmavanemaks, kes alati toimuvaga kursis on, oskab anda nõu ja juhatada ning on igas olukorras optimistlik.

õppeprotsessi ja seatud ootuste selgitamine enne õppe algust;õppija seniste teadmistega arvestamine, jõukohase materjali ja ülesannete esitamine, vajadusel lisateabe pakkumine;juhendamine, õppija tegevuse(tuse) vastu huvi tundmine;vajadusel õppija motiveerimine ja aktiveerimine;tagasiside pakkumine, hinnangu andmine, ülekordamist vajava taasläbimine.

usku e-õppe efektiivsusesse;soovi õppida, motiveeritust;enesedistsipliini, seatud eesmärkidest kinnipidamist;õppeks vajaliku aja leidmist;vastutuse tundmist, tähtaegade jälgimist;aktiivsust suhtlemisel, ülesannete täitmisel, julgust küsida;head kirjalikku väljendusoskust.

Autor: Kerttu Lõhmus