Iraagiga sõdimise mõju

Sõda Iraagiga tundub vältimatu, olgu siis ÜRO toetusel või ilma. Sellise sõja majanduslik hind võib olla tohutu nii USA otseste kulude tõttu sõjale ja selle tagajärgedele kui ka kaudsete kõrvalmõjude näol maailmamajandusele. Sõja majanduslik tulemus võib täielikult sõltuda diplomaatilisest kontekstist. Kui USA tegutseb üksinda, on kulud maailma jaoks suuremad, kui need oleksid ÜRO toetuse puhul.

Sõjakulud tuleb tasakaalustada alternatiivsete tegevustega. Sõja kõrge hind ei ole kindlasti põhjus tegevusetuseks, eriti kui on oht, et Iraak võib omandada massihävitusrelvi ja neid lõpuks ka kasutada. Siiski võib sõja jätkamine seal, kus diplomaatilistest vahenditest võib piisata, lõppeda tohutute ja välditavate majanduslike (ja muude) kuludega.

Traditsiooniline õpikunägemus sõjast ütleb, et sõda stimuleerib majandust, vähemalt lühiajaliselt. See lihtsameelne seisukoht sõjaaja majandusest on liiga piiratud, et kirjeldada Iraagi sõja võimalikke mõjusid. Tuleb mõista, et sõda Iraagiga isegi piiratud ulatuses võib põhjalikult katkestada rahvusvahelised kauba-, teenuste- ja investeeringuvood, millele maailmamajandus praegu toetub.

Need lõhestavad mõjud ei jahuta üksnes tootmist, vaid õõnestavad investorite ja tarbijate usaldust ning piiravad erainvesteeringuid ja tarbimiskulusid. Sõjalistest kulutustest tekkiv otsene makroökonoomiline stiimul võib uppuda sõjalise konfliktiga kaasnevasse ebakindlusesse. Sellist ebakindlust võib juba märgata. Naftahinnad on eelmisest suvest alates tõusnud mitme dollari võrra. Juunikuust on USA ja maailma aktsiaturud langenud umbes 20%. Sõja võimalikkuse suurenemine kipub turge alla viima.

Nüüdne maailmamajandus on rajatud ülemaailmsete majandussuhete keerulisele võrgustikule ja neid suhteid ohustab sõda otseselt. Sõda tekitab probleeme tarnetele, eriti nafta tarnimisele Lähis-Idast. Suurenenud kulud võivad jätkata piiriüleste kapitalivoogude pärssimist, mis on toimunud juba kaks aastat alates USA aktsiaturgude buumi lõppemisest, ja see protsess intensiivistus pärast eelmise aasta 11. septembri rünnakuid. Välismaised otseinvesteeringud on paljudes arengupiirkondades kokku kuivanud ja arenevate turgude majandused on uuesti sattunud finantskriisi. Isegi kui USA majandus võib kogeda mõningast lühiajalist nõudluse tõusu suurenenud sõjaliste kulutuste tõttu, siis ülejäänud maailm seda ei koge. Enamik riike tunnetab üksnes negatiivseid mõjusid: kaubavahetuse katkemist, kõrgemat nafta hinda, rahvusvahelise kapitali tagasitõmbumist, investeeringukavade kärpimist.

USA makroökonoomiline olukord on murettekitav. Bushi administratsiooni fiskaalpoliitika koos USA finantsmulli lõhkemisega 1990ndate lõpul on USA suunanud ebastabiilsele eelarvetrajektoorile. USA eelarvepuudujääk on suur ja püsib veel palju aastaid. Sõda Iraagiga põhjustaks eelarvepuudujäägi järsu suurenemise.

Suurenev eelarvepuudujääk mürgitab USA sisepoliitikat. See omakorda võib viia tarbijate usalduse kaotamiseni. Kuna tarbimiskulutused on finantsmulli lõhkemisest saadik olnud majanduse kaitsevalliks, võib sõda Iraagiga lõhkuda viimase USA majanduse stabiilsuse toe.

USA poliitika planeerijatel on muidugi varjatud trump varuks. Nad usuvad, et sõda tuleb kiire, hõlbus ja isefinantseeriv, kuna USA saavutab kontrolli Iraagi naftatarnete üle. Sõjale järgneb naftahindade langus maailmas.

Ahvatlev väljavaade, kuid ilmselt ebatõenäoline. Sõda ei pruugi sugugi kiire olla. Sõjajärgne Iraak võib olla ebastabiilne, isegi kui sõda on lühike. Alternatiivseks stsenaariumiks on suur ebakindlus ja rahutus kogu Lähis-Idas, mis põhjustab suuri katkestusi naftatarnetes poliitilistel või sõjalistel põhjustel.

USA ühepoolse sõja geopoliitiline hind võib olla isegi suurem. Kiire ja edukas sõda, mida tugevalt ja selgelt toetab ÜRO, pakub tohutu majandusliku languse vältimiseks suurimat võimalust. Sõda, mis seab USA maailma vastu, võib kahtluse alla seada globaliseerumise, eriti rahvusvaheliste kaubandusläbirääkimiste arengu. Kui USA tegutseb üksinda, siis on ka USA poolt tehtavad konfliktijärgsed kulud suuremad. Selged ja sügavad poliitilised eraldusjooned USA ja teiste suuremate riikide vahel vähendavad investorite usaldust ja õõnestavad maailma majanduslikku stabiilsust.

© Project Syndicate