Turg pole vaid koduküla

Mõne Eesti firma liiga suur turuosa meie väiksel turul on paha, arvavad riigiametnikud ja kärbivad agaralt tiibu kodumaise sideturu valitsejal Eesti Telekomil. Äkki hakkab veel hinda tõstes kliente ahistama! Muretsemiseks on kohati ka põhjust, sest on ju kohalike turuvalitsejate müüdava sooja ja elektri hind viimastel aastatel üsna ohjeldamatult kasvanud.

Kuid tihti ei vaata me, millistel turgudel see suure turuosaga ettevõte tegelikult konkureerib ja millist rolli tema tugevus tegelikult mängib meie pisikeses majanduses ja Eesti majanduse rahvusvahelises positsioonis.

Selleks, et nimetada kedagi turgu valitsevaks ettevõtteks, piisab tänase Eesti konkurentsiseaduse alusel vaid tema lokaalse rolli hindamisest, kuid näha tuleks ka ettevõtte globaalset karismat ja haaret. Rahvusvahelises mõistes suurettevõtted on ka siseturul mitte ainult oma majandussektori valitsejad, vaid on olulised panustajad kogu kodumaises majanduses.

Lähim näide on Soome. Täna ei kujuta ilma 67 mld kr turuväärtusega Nokiata maailma üht kõige konkurentsivõimelisemat majandust ettegi. Alates sellest, et Helsingi börsi telekominimekiri oleks olematu ning lõpetades pankade ja ajakirjandusega ? kõigile neile annab tööd neist endist palju suurem ?Soome kaubamärk? (sic ? kuigi valdav osa ameeriklasi peab Nokiat Jaapani firmaks!).

Maailmas peab aga turuväärtuselt kuues bränd armutut võitlust Samsungi, Motorola jt tegijatega, kus vend ei tunne venda. Kas on Nokia Soomes turguvalitsevaks ettevõtteks nimetatud, talle kohalik konkurentsiamet sappa pandud, et parimate Nokia telefonide ja sidesüsteemide kulupõhist hinnakujundust kontrollida?

Ka Eestis on rida ettevõtteid, kellel on kohalikus mõistes ülisuur turuosa. Transiidi ankur on Tallinna Sadam. Kellega Tallinna Sadam konkureerib? Pärnu sadamaga? Või Silmet, kelle sarnaseid ettevõtteid kogu maailmas pole kümmetki.

Kes on konkurendid enam kui miljardikroonise käibega Kreenholmile ja Balti Laevaremonditehasele? Neil ettevõtteil ei ole oma tegevusvaldkonnas Eestis ühtegi tõsiselt võetavat konkurenti ja nad on kahtlemata ühed suurimad teenuste ja kaupade eksportijad. Kuid nad kõik on maailmamajanduses üsna teravas heitluses omasugustega teistest riikidest, eriti lähinaabrite juurest Läänemere ümbruses.

Pole saladus, et mitmed riigid toetavad oma kodumaiseid tegijaid, luues neile nii eeliseid võõraste ees. Eriti levinud on selline tegevus merenduses, kus investeeringute mahud suured ja tasuvusaeg seetõttu pikk. Balti Laevaremonditehas on oma kategoorias Eestis väljaspool konkurentsi. Teenust tellivad nii Tallink kui ka Saaremaa Laevakompanii. Keegi muu Eestis nii suurtele laevadele teenust ei paku. Aga peale kahe firma ja Eesti riigi pole Eestis kellelgi suuri laevu, mida hooldada, remontida ja ümber ehitada.

Tehas konkureerib Skandinaavia, Saksa ja Poola ettevõtetega ja turuosa Läänemerel on kaugel turgu valitseva ettevõtte omast. Soome, Rootsi ja Saksamaa konkurentidega rinda pista on raske, sest nende kodumaa riiklik majanduspoliitika vaatleb ettevõtteid ja nende mõju regionaalse ja globaalse ärikeskkonna taustal.

Nokia näitel teavad soomlased hästi, et ekspordiga tegelevad ettevõtted, kes omavad rahvusvahelises konkurentsis olulist mõjujõudu, on kullaauk kogu riigile ? investeeringud, töökohad, maksud ja raha välismaalt. Selliste ettevõtete arengut tuleb soodustada.

Tallinna lennuväli on parem kui Riia lennuväli. Ilusam ja uuem. Aga Vantaaga me konkureerida ei suuda. Keegi ei hakka lendama Frankfurdist Helsingisse vahemaandumisega Tallinnas. Teatud idaliinidega võiksime ehk üllatada küll. Igas äris on võimalik leida unikaalne nüanss.

Eesti ei ole unikaalsuse poolest vaene. Nt Silmet on üks Eesti väike ime. Sillamäe vabamajandustsoon ei ole võib-olla ainumõeldav lahendus parema ärikeskkonna loomiseks, kuid tõuke majanduse arendamise teemalise diskussiooni tekkimiseks on see siiski andnud. Eestis ei ole Silmetil kellegagi konkureerida. Et Eesti firma konkurendid võiksid tegutseda Hiinas või Brasiilias, tundub kuidagi võõras. Aga sellise ettevõtte edu on see peamine võimalus, kuidas tuua Eestisse täiesti uut ja ?võõrast? raha, mis vähendab kaubandusdefitsiiti ja keerab majandusele tuure juurde.

Kreenholm ekspordib 90 oma toodangust. Firmajuht Meelis Virkebau rääkis konverentsil Äriplaan 2003, et ta alustab hommikut dollarikursi vaatamisega. Dollari (ja euro) kursile keeravad end kõik ettevõtted, kelle käive läheb sadadesse miljonitesse, kuid kas sama suudavad Eesti majanduspoliitika kujundajad?

Õnnetuseks laekuvad riigieelarve kümned miljardid kõik kodumaistelt maksumaksjatelt, nii jääbki Toompea pilk pidama vaid Sõrve sääre ja Peipsi kallaste vahele. Näha üks käik kaugemale ? suurimate maksumaksjate rahavood saabuvad valdavalt välismaalt ? on Eesti konkurentsipoliitika kujundajatele raske ülesanne.

Euroopas omab Eesti mingitki tähendust ainult siis, kui meie äri turuosa Euroopas on kordades suurem kui rahvaarvu turuosa.