Prokurör ei vaja parteilist päevapoliitikat

Hiljuti käidi välja mõte, et prokurörid võiksid kuuluda erakondadesse. Idee on huvitav ja täitnud selle väljaütlemise eesmärgi ? vaielda teema üle avalikkuses.

Avalikkuse hoiak on aga ettevaatlik ja kantud ohutundest, et prokuratuur võib sattuda poliitiliste mõjutuste meelevalda. Raske on hinnata, kas see arvamus tuleneb üldisest õiglustundest või on selle kujunemist mõjutanud Eesti poliitiline kultuur.

Üks selline võimalus on neile kriminaalmenetluslikeks otsustusteks otseseid korraldusi või palveid esitades. See on vähem ohtlik variant, sest siin on prokurörid seadusega kaitstud ja otsustustes sõltumatud.

Teiseks on prokuröri erakonda kuulumine. Erakonnastumise idee pooldajad on seisukohal, et prokurörid on end mõtetes niigi erakondlikult määratlenud ? kuidas teisiti saavad nad kodanikukohust täita valimiskasti juures?

Seda seisukohta ei saa jagada, sest valimistel valib prokurör erakondade kandidaatide vahel eelkõige erakonna programmilistest seisukohtadest lähtuvalt või selle järgi, kui eetiliselt ja edukalt on vastav erakond oma ideid riigis ellu viinud. Olles aga erakonna liige ja kaasatud nn päevapoliitikasse, on situatsioon kardinaalselt teine. Rollikonflikt tekib olukorras, kus prokurörile on erakonnalt antud poliitilisi suuniseid teatud otsuse tegemiseks. Siin peitub oht demokraatiale riigis. Kui on olemas poliitiline tahe, et prokuratuur oleks tugev ja vaid seadusest lähtuv institutsioon, kes tagab inimestele turvatunde ja usalduse riigi vastu, siis pole mõistlik prokuratuuri politiseerida.

Kolmas mõjutamise võimalus on riigi täidesaatva aparaadi juhtimiskorralduse kaudu. See on tõhusaim meetod, mis võib esineda riikides, kus prokuratuur allub ministeeriumile. Probleemid algavad sellest, et väidetavalt ei saa minister oma erakonna ja koalitsiooni prioriteete ellu viia, kui tal pole võimalik anda otsekorraldusi mis tahes taseme täidesaatvale ametnikule.

Arenenud Euroopa riikides koostavad valitsused ministeeriumide ja nende valitsemisala asutuste eesmärgid. Seejärel kinnitatakse eesmärgid kindlaks ajaperioodiks ja antakse eelarve, luues tingimused heaks personali- ja palgapoliitikaks ning eesmärkide täitmiseks. Ministeeriumi ülesanne ei ole aga eesmärkide täitmiseks otsekorralduste andmine, vaid kontroll nende saavutamise üle. Soomes on prokuratuuri eesmärgid fikseeritud valitsuse koalitsioonileppes. Rootsis kehtestatakse prokuratuurile nendega koostöös valminud eesmärgid valitsuse otsusega ja täidetakse ministeeriumilt otsekorraldusi saamata. Tulemuste saavutamist arutatakse aga eelarve kujundamise protsessis. Sellise juhtimiskorraldusega välistataksegi vahetu prokuröride poliitiline mõjutamine.

Postsotsialistlike riikide arengut iseloomustab aga rangetest käsuliinidest kinnipidamine ja eksiarvamused, nagu suudetaks väga heade üksikkorraldustega, mis samal ajal võtavad täitjalt vastutuse lõpptulemuse eest, juhtida nii allstruktuuri kui ka üksiktöötajaid. Püüd mõjutada sõnakuulmatuid toimub eelarve kujundamise, karjäärimudelite lõhkumise ja palgapoliitika kaudu. Seetõttu on Euroopa Nõukogu oma 2000. aasta soovituses prokuratuuri sõltumatust rollist välja toonud, et mõnes Ida-Euroopa riigis toimub prokuratuuri mõjutamine märksa salakavalamalt erinevate administratiivsete vahenditega, iseäranis eelarvelise ?pigistamisega?.

Hoolimata väljakujunemata juhtimissüsteemist ja kaootilisest palgapoliitikast on Eesti suundumas Põhjamaade ja innovatiivsemate Euroopa riikide juhtimiskorralduste poole, kus vastutus on viidud täitjate tasemele ja hinnanguid antakse tulemuste, mitte kuuleka käitumise järgi. Selle esimesed märgid on halduskorralduse ja avaliku teenistuse seaduse eelnõud, mille läbiv joon on detsentraliseeritud valitsusasutuste korraldus ning asutuse juhiga sõlmitava soorituslepingu süsteem.

Seega võib teiste riikide kogemustest väita, et valitsuse õigusvaldkonna eesmärkide eduka täitmise eeldus ei ole õiguskaitseasutuste ametnike poliitiline mõjutamine ega erakonnastamine, ammugi mitte kõikvõimalike asutuse juhtimisega seotud üksikotsustuste kontsentreerimine ministri tasemele, vaid asutusele selgelt püstitatud eesmärgid, tasakaalustatud personalipoliitika ning selge palgapoliitika.