Allhankija mõttelaadist on riigil kasulik loobuda

Äripäev korraldab Eesti Eduka Arengu Foorumit kolmandat korda. On kaks põhjust, miks me seda üritust teeme. Üks põhjus on see, et meile sümpatiseeris Aadu Luukase idee tekitada Eesti ühiskonnas diskussioon ning otsida võimalusi Eesti arengu kiirendamiseks. Aadu Luukas loodab jõuda ühiskondlikku kokkuleppeni. Tegelikult ei olegi see nii tähtis, kas erakonnad kirjutavad alla mingi ühisavalduse. Hoopis tähtsam on sundida erakondi ja teisi huvigruppe Eesti tuleviku üle vaidlema. Ja seda on Luukas juba saavutanud ning Äripäev on üritanud seda diskussiooni vahendada.

Eestlased on stagneerunud. Me ei viitsi ise mõelda. Meile meeldib tuua näideteks ja eeskujudeks teisi riike. Kui me midagi teeme, siis ikka sellepärast, et Euroopa Liit seda tahab. Kui me midagi kavandame, siis ikka sellepärast, et Soomes või Rootsis on nii tehtud ja ju peame siis meie ka nii tegema.

Tegelikult on eestlane juba oma mõttelaadilt allhankija. Me viime kaitsekulutused 2 protsendini SKTst, sest NATOs on see kombeks. Me kehtestame kohustusliku töötuskindlustuse ning kutse- ja tööõnnetuskindlustuse, sest Euroopa Liidus on see nii. Me ei saa teha haldusreformi ja vähendada ametnike arvu. Hoopis vastupidi, me peame ametnike arvu suurendama, sest tahame liituda ülebürokratiseeritud Euroopa Liiduga. Me peame kehtestama astmelise tulumaksu, sest Rootsis selline maksusüsteem kehtib. Majanduskasvu kiirendamiseks peame otsima endale oma Nokiat, sest Soome majandusedu tugineb Nokia edukal arengul.

Kui me räägime, et Eesti eksporditööstus peab tegema arenguhüppe ja vähendama allhanke osa, siis analoogne protsess peaks toimuma kogu riigis ja eeskätt meie mõttemaailmas. Ärme ürita teisi jäljendada. Vaatame, mida teised on teinud valesti ja otsime ise originaalseid ideid. Alustada võiks näiteks sellest, et kui me mõnda seadust või maksumäära muudame ja mõned uued normid kehtestame, siis ei kasutaks me argumendina Euroopa Liitu, vaid üritaksime selgitada, et mida tavainimene või ettevõtja sellest muudatusest kasu saab. Ja kui keegi pakub välja mõne uudse idee, siis ei tormaks sellele kohe vett peale tõmbama väidetega, et kuskil mujal maailmas või Euroopas pole nii tehtud.

?Kui Eesti riik tahab olla edukas, siis ei ole tark kopeerida teisi riike. Saavutame edu, kui arvestame Eesti omapära ja leiame oma probleemidele originaalsed lahendused,? soovitas endine majandusminister, Tallinna Tehnikaülikooli professor Jaak Leimann kaks ja pool aastat tagasi, kui ilmus esimene Äripäeva erileht Eesti Areng (vt ÄP 17.05.2000). Näiteks soovitas ta olla originaalne avaliku sektori kulude vähendamisel, viia läbi radikaalne haldusreform ja delegeerida haigekassa funktsioonid erasektorile. Põhiline vastuargument riigi kulude vähendamisele on see, et Eesti on väike riik ja me peamegi tegema suhteliselt suuri kulutusi oma avalikule sektorile, et kõiki funktsioone täita. Aga äkki on õigem neid funktsioone vähendada. See, et mõnes suuremas riigis on olemas põllumajandusministeerium, ei tohiks olla veel argumendiks, et ka Eestis peab tegutsema põllumajandusministeerium.

Täna ilmuvas erilehes on Leimanni mõtet edasi arendanud kinnisvaraettevõtja Paul Oberschneider, kes ütleb, et Eesti on väike riik ja siin ei kehti paljud majandusõpikutest loetud tõed. Turu väiksuse tõttu on turule sisenemise kulud suhteliselt suured ja veel suurem on risk turult väljumisel, kuna sinu ettevõtet ei pruugi keegi osta. Seega see, mis sobib suurele riigile, ei sobi alati meile.

Just julgus ise otsustada ja teiste riikide matkimise vältimine on Eestile edu toonud. Meenutame rahareformi või ettevõtte investeeringute tulumaksust vabastamist. Edukas maksureform sundis hoopis meie naabrid Eestit jäljendama. Me tekitasime maksukoormuse alandamise debatte Soomes, Rootsis ja Lätis. Kui meie isetegevus piirdubki tulumaksureformiga ja meie järgmisteks sammudeks jääb Euroopa riikide matkimine, siis jääme ka Euroopa Liidus arenenud liikmesriikide sabas sörkijaks ja unistus jõuda elatustasemelt järele Soomele jääbki unistuseks.