Astmeline tulumaks võib aeglustada majandust

Ajalehe Kesknädal viimane number toob ära professor Olev Raju koostatud võrdlustabeli, kuidas erinevate erakondade pakutud tulumaksusüsteemi muudatused võivad mõjutada üksikisiku rahakotti. Kuna paljudele lugejatele on ehk see tabel jäänud märkamata, siis loodan, et ei riku autoriõigust, kui tabeli veelkord siin ära toon. Pealegi, sarnaseid arvutusi on tehtud ka enne professor Rajut ja küllap tehakse edaspidigi. Seega, kuna tegu on riiklikult tähtsa küsimuse aruteluga, siis tõe monopol ei saa kuuluda üksikisikutele.

Ülaltoodud tabelist nähtub, et märkimisväärselt suurem hüpe tulude maksustamisel toimuks Keskerakonna ettepanekul sissetulekute puhul, mis küünivad 50 000 kroonini.

Kuni 20 000kroonise sissetuleku juures erineb Keskerakonna ettepanek astmelise tulumaksu osas Res Publica pakutust vaid paarikümne krooni võrra.

Samas nendib Raju isegi, et oluliseks momendiks astmelise tulumaksu juurutamisel on nn kriitiline punkt, s.o sissetulek, millest alates inimene hakkab maksma rohkem kui praegu.

Kriitiliseks sissetulekuks hindab Raju eeldatavalt 24 286 krooni kuus. Ning just selle kriitilise numbri avaldamisega tekib küsimus, mida me tegelikult astmelisest tulumaksust võidame?

Üle 20 000 krooni kuus teenib Eestis kuni 4 inimestest! Kas niivõrd tagasihoidliku osakaalu juures on hädavajalik hakata muutma seni stabiilsena püsinud maksusüsteemi? Sest mitte kõik inimesed ei oska peast rehkendada, ja arvutispetsialistidele, kes töötavad välja raamatupidamisprogramme, tähendaks maksukorralduse muutmine piisavalt mahukat, ehkki mitte liialt keerukat tööd.

Võib ju rõõmustada, et vähemasti IT-sektori patsidega poisid võidavad mõneks ajaks suurema sissetuleku kuhjuvaid tellimusi täites. Aga ? see töö oleks vaid hooajaline. Res Publica ettepaneku puhul võidaksid eelkõige ka vähemkindlustatud elanikkonnakihid, kui tulumaksuvaba miinimum tõuseks 2000 kroonini.

Riigieelarve tulude pool koosneb reast maksudest, tulumaks ei ole ainuke riigi sissetulekuallikas. Res Publica eesmärk on, et inimesed mõtleksid, mida vabaneva sissetuleku arvel soetada või kuhu investeerida.

Inimkäitumise praktikast on teada, et ootamatu (pisi)rikastumise kaasnähtuseks on tarbimiseufooria, mida massipsühhoosina kasutavad ära ostuhullust propageerivad reklaamid ja müügikampaaniad.

Tagajärjeks on elanikkonna suurenev laenu- või võlakoormus ja hoiuste-säästude vähenemine.

Arvestades meie majanduse senist küllaltki stabiilset arengut ja oodatavat Euroopa Liidu liikme staatust, ei ole eriti tõenäoline ka välisinvesteeringute järsk vähenemine. Tarvis on eelkõige luua eeldused reformide jätkamiseks tööturul, energeetikasektoris, avaliku halduse korraldamisel jm.

Maksusüsteemiga mängimine ei tõsta tootmist ega ka eksporti, mis on aluseks meie majanduskasvule. Sisetarbimise kasvuga, mida astmeline tulumaks soosib, võib kaasneda sootuks riigi tasandil jooksevkonto defitsiit ja Eesti majanduskasvu aeglustumine.