Olles ka ise olnud töötu seisundis, tegid nad oma firmat, osaühingut Kattemeister luues algse panuse töötutele. Vabade töökäte saamiseks tehtud pöördumised Narva ja Jõhvi ametlike tööbörside poole ei andnud aga tulemust, sest ootamatult selgus, et Ida-Virumaa töötud ei soovigi end kuhugi ametlikult tööle vormistada.
Tööd tegema ollakse küll nõus, kuid mustalt. Sest töötupõlvel on omad voorused ?igakuine elatusraha, igakuised eluasemetoetused, abirahad koolis ja lasteaias käivate laste pealt. Töötute protsent Ida-Virumaal ulatub aga 30 protsendini.
Jelena Vladimirova on veendunud, et Kirde-Eesti suur töötus on paljuski libaprobleem, sest umbes pooled töötud käivad tegelikult tööl ? kes väikepoodides kes turul, kes teevad remonditöid. Kohalikku sotsiaalabiametit see aga ei huvita.
Artikkel jätkub pärast reklaami
OÜ Kattemeister, mille tegevusaladeks on katusepaigaldus, ehitus- ja remonditööd, suutis siiski kuidagi jalad alla saada. Nii et 2001. aastal oli neil eri aegadel palgalehel juba ühtekokku 38 inimest. Käive ulatus üle 2,5 miljoni krooni ning teeniti ka kasumit 300 000-400 000 krooni vahel. Ehkki alustati Narvast, ulatuvad nüüd tellimused valdavalt väljapoole, kuni Tallinnani välja.
Et eraettevõte arenes normaalselt, otsustasid Jelena ja Aleksandr oma elujärge parandada. Juba olemasoleva Narva korteri kõrvale tekkis mullu soov soetada oma maamaja Peipsi järve ääres. Et Jelena ja Aleksandr pole kumbki Eesti kodanikud ning kinnisvara nad ise seetõttu soetada ei saa, otsustati väljavalitud maja vormistada laste nimele, kes kui Eestis sündinud on saanud ka siinse kodakondsuse. Olgu öeldud, et viimase rahvaloenduse andmeil on Narva elanikest Eesti kodanikke vaid 36 protsenti.
Raha maja ostmiseks oli koos, kuid see vajas ka investeeringuid remonditöödeks. Pangaga sai kõik kokku lepitud, kuid et maja taheti vormistada laste nimele, oli vaja Narva sotsiaalabiametist saada formaalne tõend selle kohta, et seoses maja ostuga ei halvene laste majanduslik olukord.
Taas põrkuti aga mõistmatuse vastu. Ei aidanud ka korduvad palvekirjad sotsiaalabiametile, linnapeale ja abilinnapeale, kes lihtsalt ei saanud aru, mida nende käest saada tahetakse. Isegi panga jurist ei suutnud kohalikele võimukandjatele asja olemust selgeks teha. Vastus kõlas, et sotsiaalabiamet tegeleb vaid sotsiaalset kaitset vajavate lastega. Muide, ametlikku vastust nendele kirjadele ei antudki.
Maja ost ja eluasemelaen maja kordategemiseks said siiski teoks, ehkki selleks pidi kasutama omapärast võtet. Nimelt vormistas laenuks vajaliku hüpoteegi senine maja omanik, kes seejärel müüs maja Vladimirovidele koos hüpoteegiga. Ja uuteks omanikeks vormistati nende lapsed.
Nüüd, tuludeklaratsiooni täitmise aegu selgus aga uus probleem. Et hüpoteegi oli vormistanud maja eelmine omanik, ei saanud Vladimirovid eluasemelaenu intresse oma tulust maha arvata. Mis lõppkokkuvõttes tähendab seda, et laste abistamise asemel muutis sotsiaalamet nende olukorra hoopis raskemaks ? pere eelarve muutus ju intresside võrra väiksemaks.
Viimase piisa Vladimirovide kannatuste karikasse tilgutas aga üks maja remontimiseks palgatud Narva töötu, kes perefirmale kuulunud kaubabussi ärandas ja selle seejärel ka sodiks sõitis. Jutt on mehest, kes pärast mitmendat vangistust 2001. aastal Narva naasis, kohe linnalt elamispinna sai ning võttis kuni viimase ajani vastu töötu abiraha, varjates oma töötamist Vladimirovide juures. Tõsi, mehe taust selgus alles hiljem.
Aleksandr Vladimirov on aga praegu sunnitud käima süüdlase näoga politseis tunnistusi andmas, sest auto sodiks sõitnud mees on tema kohta mitu kaebust esitanud.
?Paljud vähegi ettevõtlikud inimesed lahkuvad Narvast,? tõdeb Jelena Vladimirova. ?Mulle on jäänud mulje, et Narva võimud suhtuvad hästi vaid neisse, kes ei käi tööl, laaberdavad ringi ja valetavad. Mina kui ettevõtja pole veel kordagi mõistmist leidnud.?