Kui ülekandega maksmine on ainus meetod, mida veebipood pakub, siis võib juba see fakt iseenesest poe mainele kehvasti mõjuda. Kui tegu pole just edukalt tegutseva reaalse kaupluse virtuaalse filiaaliga, ei ärata pangalinkide ja krediitkaardimaksete puudumine kliendis kuigi palju usaldust. Vähe tuntud veebipood, mille ostude eest maksmise juhend käsib tellimuse eest raha mingi tundmatu nimega firma (või veel hullem ? eraisiku) arvele kanda, ei paista soliidse ja usaldusväärsena.
Kliendis suuremat usaldust tekitav alternatiiv pangaülekande ootamisele on võtta ostjalt raha alles kauba kättetoimetamisel. Võrreldes pangaülekandega võib see nõuda lisakulutusi ? kui kaup toimetatakse klientidele kätte kullerfirma või Eesti Posti abil, siis tuleb selle kullerteenuse pakkujaga korraldada rahade vahendamine ja sõlmida vastav leping. Kuigi äärmiselt kliendisõbralik, on see variant lisaks täiendavale väljaminekule kaupmehe jaoks ka üsna riskantne. Veebikaupluses nupu ?Jah, tellin? vajutamine ei ole juriidiliselt võrdväärne allkirja andmisega, seega ei ole klient otseselt kohustatud hiljem tellitut vastu võtma ja selle eest tasuma. Kui tegu pole just kiiresti rikneva kaubaga, võib kaupmees küll tagasisaadetud tellimuse järgmisele kliendile maha müüa, aga kulutused pakkimisele, kauba kliendi juurde saatmisele ja sealt uuesti tagasi lattu toimetamisele jms tuleb tal ikkagi korstnasse kanda.
Järgmine alternatiiv pangaülekandega maksmisele ja kauba kättetoimetamisel raha võtmisele on krediitkaardimaksed. Ka krediitkaardimaksed on seotud riskidega. Krediitkaardiga maksmine internetikaupluses ei erine kaardimaksest tavalises poes: kaardinumbri sisestamise järel saadab veebikaupluse tarkvara kaardiandmed digitaalselt allkirjastatult kaardikeskusele (Eestis Pankade Kaardikeskusele), mis omakorda saadab autoriseerimispäringu kaardiomaniku panka ja pärast vastuse saamist teatab internetipoe tarkvarale kaardi kontrollitusest. Erinevalt reaalse kaupluse müüjast pole aga internetis tegutseval kaupmehel võimalik kahtluse korral ostjalt isikut tõendavat dokumenti küsida ja seetõttu ei saa müüja kindel olla, et kuu aja pärast ei ilmu välja mõne internetipoes maksmiseks kasutatud kaardi tegelik omanik, kes pahaselt nõuab kaardiandmed välja nuhkinud petturi sooritatud tehingute tühistamist.
Samas pole krediitkaardipettused Eestis võrreldes muu maailmaga nii levinud, et need saaks otseseks põhjuseks veebikaupluses kaardiga maksmise võimalust mitte pakkuda. Peamine põhjus on siiski selles, et krediitkaart on liiga väiksel osal potentsiaalsest ostjaskonnast. Eesti tarbijale suunatud internetikaupluses on mõttekam kasutada hoopis pangalinke, mille kasutajaskonnaks on kõik sellist teenust pakkuvate pankade (Hansapank, Ühispank, Sampo Pank, Krediidipank) internetipankade kliendid: ainuüksi Hanza.netil on üle 400 000 kasutaja, krediitkaardiomanike arv Eestis on aga mitmeid kordi väiksem.
Pangalink (Hansapangas, Sampo Pangas ja Krediidipangas on kasutusel nimetus pangalink, Ühispangas U-POS, Nordea Pank veel sellist teenust ei paku) on maksemeetod, mille puhul veebikaupluse klient saab pärast kaupade väljavalimist ja ostukorvi tõstmist klikkida oma internetipanka viival lingil, sisestada oma kasutajatunnuse ja paroolid ning näha juba täidetud maksekorraldust, mis vajab vaid kinnitavat hiireklõpsu. Makse kinnitamisel kantakse raha kohe kaupmehe arvele ja saadetakse ka internetipoele teade, et ostu eest on tasutud. Seega on tegu nii ostjale kui ka müüjale äärmiselt mugava ja kogu müügiprotsessi oluliselt kiirendava süsteemiga. Pangalingi oluline lisaväärtus on ka võimalus kauplust külastavat klienti viimase nõusolekul panga andmete alusel identifitseerida ning tänu sellele teha talle personaalseid pakkumisi ? näiteks rõõmustada ostjat tema sünnipäeval soodsamate hindadega.
Pangalinkide süsteem töötab nagu internetipangadki turvalisel SSL-protokollil ja nagu krediitkaardimaksete puhul, vahetatakse siingi infot pangaga vaid digitaalselt allkirjastatult. Pangalinkide olulisim miinus on see, et neid ei saa kasutada ostjad, kel pole arvet üheski sobivas Eesti pangas. Kui veebikauplust külastavad ka sellised kliendid, võiks poeomanik mõelda siiski ka krediitkaardimaksete võimaldamisele.
Nii pangalinkide kui ka krediitkaardimaksete kasutuselevõtt on seotud mõningate kulutustega. Pangalingi kasutamiseks on kõigepealt vaja sõlmida panga või pankadega leping, liitumine on sõltuvalt pangast tasuta või maksab kuni tuhat krooni. Seejärel tuleb oma internetikaupluse tarkvara täiendada programmiga, mis genereerib ja kontrollib pankadega suhtlemisel kasutatavaid digitaalseid allkirju. Partnerid, kes taolisi programme müüvad ja internetikaupluste tarkvaraga ühildavad, on üles loetud iga panga veebilehel. Lahenduste hinnad algavad 5000 kroonist. Pangalinkide kasutamisel kehtib ka tehingutasu, mis on näiteks Hansapangal üks protsent tehingu summast (minimaalselt kaks ja maksimaalselt 50 kr).
Krediitkaardimaksete võimaldamiseks tuleb sõlmida mõne sobiva, sellist teenust pakkuva pangaga maksekaartide vastuvõtmise leping ja kaardikeskusega e-COM Payment Gateway teenuse kasutamise leping (lepingutasu on 1180 kr aastas). Sarnaselt pangalingiga on ka krediitkaardiga maksmise võimaldamiseks vaja lisada oma internetikauplusele allkirjastamistarkvara kaardikeskusega ühendumiseks. Abi taolise programmi loomiseks tuleks taas küsida tarkvarafirmadelt. Krediitkaarditehingute tasu on sama, mis kauplustesse paigaldatud makseterminalide kasutamisel ja selle suurus sõltub pangast.