Eelarvepuudujääkide tegelikud ohud

Puudujääke kalkuleerivad raamatupidajad püüavad poliitikuid takistada meid lollitamast nende poolt pakutavate hüvedega, kuid need raamatupidajad ei paku meetodit selle hindamiseks, millal puudujääk on õigustatud ja millal mitte.

Puudujäägid ei teki üksnes vahetutest poliitilistest probleemidest, vaid ka põlvkondadevahelisest riskide jagamisest. Ühtki põlvkonda ei tohiks sundida vastu võtma teise põlvkonna poolt tekitatud ebavajalikke majandusriske. See, kas puudujäägid tulevasi põlvkondi ähvardavad või mitte, sõltub sellest, kuidas on kavandatud riiklik maksusüsteem ja riigikulud.

Jooksva puudujäägi kaitsjad kujutavad seda vajalikuna usaldust kaotava majanduse parandamiseks. Keynesi järgi väidavad nad, et jooksev puudujääk taastab usalduse, enne kui langus või depressioon võimust võtavad. See sarnaneb aga Prozaci andmisele patsiendile enne tema suitsiidseks muutumist.

Kuigi aeg-ajalt on need argumendid põhjendatud, on neil oma piir. Jaapani eelarvepuudujääk põhjustas riigivõla 140 SKTst, pakkumata mingitki majanduse taaselustumist. Praegused eelarvepuudujäägid peegeldavad pikaajalisi probleeme, mida keyneslik teooria ei hõlma. Seega tuleb arutelu puudujääkidest uuendada tegelike pikaajaliste põlvkondadevaheliste probleemide seisukohalt.

Probleemid on delikaatsed, sest need sõltuvad sellest, mida valitsused tulevikus võivad teha. Minevikus likvideerisid mõned valitsused suurte riigivõlgade puhul need efektiivselt inflatsiooni tekitades. Sellega nihutasid nad võlakoorma järgmise põlvkonna ja nende investorite kaela, kes esimese märgi puhul tõusvatest hindadest ei lahkunud võlakirjaturult ei või kes majaostu edasi lükkasid, samas kui inflatsioon oleks nende hüpoteekvõlgnevuse tegeliku väärtuse minema pühkinud.

Valitsused võivad jälle otsustada niimoodi tegutseda, eriti juhul, kui riigivõlad kasvavad. Praegu tundub märkimisväärne inflatsioon mõeldamatu, kuid meenutagem, et isegi suhteliselt mõõdukas aastane inflatsioon 6 muudab riigivõla tegeliku väärtuse vaid 11 aastaga poole väiksemaks. Jätkuv avalik vastuseis inflatsiooni astmelisele suurenemisele ei ole garanteeritud. Mõned tulevasel poliitikul võib jälle õnnestuda juurutada idee, et inflatsioon on majandusele hea.

Lisaks praegustele ametlikult mõõdetavatele eelarvepuudujääkidele terendavad ka teised kohustused, mis on põhjustatud demograafilistest muutustest (langevast sündimusest) ja tohutute sotsiaalabimaksete väljavaatest tulevikus. Nende kohustuste ulatus on hiiglaslik.

Oma 2003. a aruandes hindab USA sotsiaalkindlustuse sihtfond, et sotsiaalkindlustussüsteemi maksevõimelisuse säilitamine järgmise 75 aasta jooksul nõuab summasid praeguses väärtuses 3,5 triljonit dollarit, mis peaaegu võrdub USA praeguse riigivõlaga (3,9 triljonit dollarit). Pensionäridele raviteenuseid pakkuva USA ravikindlustuse sihtfondi hinnangul on neil finantseeringuta kohustusi praeguses väärtuses 5,9 triljonit dollarit, mis on USA ametlikust riigivõlast 50 suurem summa. Euroopas ja Jaapanis on väljavaade eelarvepuudujäägiks sotsiaal- ja ravikindlustuse osas isegi hullem nende murettekitavama demograafilise seisundi tõttu.