Urmas Arumäe • 21. oktoober 2003 kell 22:00

Ärge tulistage, ma olen üksnes advokaat!

Iseenesest pole selles midagi imestamisväärset, et poliitika võib sageli olla silmakirjalik, kirjapandud ajalugu kohati tendentslik ning meedia tihtipeale manipuleeriv. Nii võib viimasel ajal sageli meediaväljaannete vahendusel lugeda advokaaditegevust halvustavaid artikleid. Kui neis tekstides juhitaks tähelepanu advokaatide-õigusabistajate n-ö konnasilmadele, poleks selles midagi taunimisväärset.

Kahetsusväärne on see, et pea kõigis advokaaditegevust käsitlevates artiklites eksitakse seadusega kehtestatud normi vastu, mis ütleb: advokaati ei või tema ülesannete täitmise tõttu samastada kliendiga ega kliendi kohtuasjaga. Teadmatusest, ma loodan. Või siis suurema lugejahuvi/ajalehtede suuremate müüginumbrite genereerimise nimel, ma kardan

Kõlavad pealkirjad või artiklites toodud väited a la ?advokaat on parim tankist?, ?advokaat korraldab maksupettust? jt müüvad ilmselt küll hästi, kuid normaalses ühiskonnas oleks sellised lubamatud süüdistused kohatud ja ka karistatavad. Ma ei kujuta hästi ette, et Rootsis süüdistaks keegi Anna Lindhi tapmises arvatava tapja advokaati. Samas on Eestis mõned Saaremaa suurprotsessil küüditajaid kaitsevad kolleegid kurtnud, et neisse suhtuvad teatud isikud kui represseerijatesse. Maksuametnike ajakirjanduses avaldatud suhtumisest advokaatidesse kui tankistidesse oli juba juttu.

Advokaat on tihti kliendi nutumüür, valdavalt aga usaldusmees, nõuandja, eestkõneleja, abimees. Ilma advokaadita on isikul kaasaegses ühiskonnas ja seadusterägastikus üsna raske hakkama saada. Ka arstita ei saa inimene hakkama, millegipärast aga ei süüdistata kirurgi selles, et ta inimesele tervise parandamise eesmärgil terariistaga kallale kipub. Nii nagu ei saa kirurg inimest aidata talle skalpelliga lõikehaavu tegemata, juhtub ka advokaaditöös, et tema edukas tegevus kliendi huvide kaitsmisel võib jätta veritseva haava teiste isikute või laiema üldsuse hinge. Selles advokaadi süüdistamine on aga seadusega vastuolus. Ajakirjanikud võimendavad seda omal moel ja ?kurjategija? kuju ongi loodud.

Prooviksin alljärgnevalt selgitada, mida advokaadid teevad ning miks. Lihtne vastus on, et osutavad õigusteenust. Õigusteenus on kutsetegevusena õigusnõustamine, isiku esindamine või kaitsmine kohtus, kohtueelses menetluses või mujal ning isikule dokumendi koostamine ja tema huvides muu õigustoimingu tegemine. Nii on advokaaditegevus ka kliendi esindamine tehingute sõlmimisel, volikirja alusel äriühingu esindamine, offshore-firmade ostmine, pangaarve käsutamine jms. Advokaat võib kliendi huvides tegutseda ka äriühingute juhtorganites, kuid sellisel juhul ei laiene talle kutsetegevuse tagatised. Seadusega tagatult on kliendi huvid advokaadile ülimuslikud ja seda ka riigi huvide suhtes.

Millised on advokaadi kutsetegevuse tagatised? Advokaat on õigusteenust osutades sõltumatu ning juhindub seadustest, advokatuuri organite õigusaktidest ja otsustest, advokaadi kutse-eetika nõuetest, headest kommetest ja südametunnistusest ning kliendilt saadud volitustest.

Millised on advokaadi kohustused? Advokaat on kohustatud kliendilt saadud ülesande täitma, kusjuures advokaat ei pea eeldama, et klient pole seaduskuulekas. Advokaat pole kliendi suhtes kohtumõistja. Siinkohal vajab mainimist seegi, et kohtu, prokuröri või uurija nõue kaitsja määramiseks riigi kulul (määratud kaitse) on Eesti Advokatuurile täitmiseks kohustuslik. Sellest tulenevalt puudub advokaadil isegi võimalus otsustada, kas ta soovib kaitsta jälestusväärset mõrtsukat või mitte. Advokaat on kohustatud kasutama kliendi huvides kõiki seadusega kooskõlas olevaid vahendeid ja viise, säilitades kutseau ja väärikuse.

Advokaat ei või õigusteenust osutada, kui ta samas asjas on osutanud või osutab õigusteenust kliendi huvidega vastuolus olevate huvidega isikule (huvide konflikt). Advokaat on kohustatud hoidma saladuses talle õigusteenust osutades teatavaks saanud andmeid, tema poole õigusteenuse saamiseks pöördumist ja õigusteenuse eest makstud tasu suurust. Õigusabi maht sõltub kliendi tahtest. Advokaat ei või õigusteenust osutades alluda avaliku arvamuse, riigi- ja kohaliku võimu ega ametiasutuste ja ­isikute survele, samuti mis tahes muule otsesele või kaudsele mõjutamisele, mis kahjustab advokaadi sõltumatust kutsetegevuses. Advokaat valib kliendi poolt antud volituste piires kliendi huvide kaitseks vajalikud seadusega kooskõlas olevad viisid ja vahendid. Advokaadi tegevuse järele valvab advokatuuri juhatus.

Kas kaabakat kaitsev advokaat on kaabakas? Ilmselt ei tõsta keegi kivi, kui väidan, et advokaate on ühiskonnale vaja. Seadusandja tahe on olnud luua advokaaditegevuseks vajalikud tingimused ja tagatised. Murdes need nüüd ajakirjanduslõkkesse, võidakse küll toita lahvatavat lugejahuvi, ent kui kaugel me sellisel juhul oleme olukorrast, kus meedia kanoniseerib ennast?

Mõistagi võivad tublid oponendid siinkohal väita, et mis tahes koodeksite või seaduste teadmine ei tee muud, kui suurendab silmakirjalikkuse hulka. Ent kas siis sellisel juhul Suur Kuri Hunt olekski jäänud terveks, kui ta poleks alustanud tihedas metsas juttu tundmatu tüdrukuga punases mütsis? Allakirjutanu nii ei arva.

N-ö liturgilise vale lõõtsumine teemal ?suli, pätti ja/või kaabakat kaitsev advokaat on ka ise kuritegelane? ja seda veel üleriigilise levikuga ajakirjandusväljaannetes on rumal, taunitav ja solvav, et mitte öelda enamat. Kordan: advokaati ei või tema ülesannete täitmise tõttu samastada kliendiga ega kliendi kohtuasjaga!

Kui mõistvat suhtumist advokaati (nii emotsionaalselt kui ka praktiliselt küllaltki raske töö tegijasse) on palju palutud, siis ? head ajakirjanikud ? prooviks vähemalt igapäevaelu kajastamisel mitte langeda sotsiaalpornosse?

Hetkel kuum