Aedniku november

Ma tean palju toredaid tegevusalasid, näiteks ajalehtedele artiklite kirjutamine, parlamendis hääletamine, administratiivnõukogus istumine või kroonupaberite kinnitamine; aga kui kaunid ja auväärsed need kõik ka oleksidki, ei pääse inimene seejuures niivõrd mõjule ega ole tal nii monumenteelset, plastilist ja lausa skulpturaalset poosi kui mehel labidaga. Issakene, kui te seisate ja öeldes ?Oeh!?, siis näete te välja otse allegoorilise kujuna; tarvitseb teid vaid ettevaatlikult välja kaevata, maast koos juurtega üles tirida ja paigutada postamendile, millele on kirjutatud ?Töö võidukäik? või ?Maa isand? või midagi muud säärast. Ma räägin seda sellepärast, et just nüüd on selleks õige aeg, see tähendab kaevamiseks.

Jah, novembris tuleb aed läbi kaevata ja muld kobestada; võtate labidatäie, ja see annab säärase isuäratava maiusetunde, nagu võtaksite te lusikatäie, suure lusikatäie hüva rooga. Nagu hüva roog ei tohi hea pinnas olla liiga rasvane ega raske ega külm ega ülearu vesine ega ülearu kuiv ega nätske ega kõva ega jahune ega kore; ta peab olema nagu leib, nagu küpsis, nagu pirukas, nagu kohev tainas; ta peab olema mure mitte tuhkjas; ta peab labida all krudisema mitte nätsuma; kui teda labidatäie viisi ümber pöörata, ei pea ta olema tükkis ega pankas ega kämpas ega klimpis, vaid peab mõnuga hingates sõmerjaiks tükkideks lagunema. Siis on ta maitsev ja söödav, haritud ja suursugune pinnas, ühesõnaga ? hea pinnas, nii nagu on ka häid inimesi; aga nagu teada, pole sellessinases hädaorus nendest midagi paremat.

Veel pisut aega ja me osutame oma aiale viimase teene: laseme veel mõnel sügisesel öökülmal üle käia, siis aga katame aia roheliste kuuseokstega; painutame roosioksad maha ja kaabime kantsude ümber mulda kokku ja kuhjame lõhnavad oksad peale ? ning head und! Harilikult katab aednik kuuseokstega ka midagi muud, näiteks taskunoa või piibu; kevadel, kui kõrvaldame oksad, leiame selle kõik jälle üles.

Allikas: Karel Capek ?Aedniku aasta?