Tippjuhid varumeeste pingil

Eesti ettevõtete juhtorganid on viimase kümne aasta jooksul läbi teinud suure muutuse. Kui enamik suuri ettevõtteid 90ndate keskel vaevles kroonilise ?omanikupuuduse? käes, siis tänaseks on omandisuhted paigas ning ettevõtete nõukogud on võtnud strateegiliste otsuste langetamise enda kätte, sekkudes tihti ka igapäevaotsuste tegemisse.

Ajajärk on muutunud. Enam pole tippjuhtideks vaja epohhiloovaid indiviide, vaid määratud strateegiate sihikindlaid elluviijaid. Juhtimisülesanded on ahenenud. Paljude Eesti mõistes suurettevõtete juhtimine toimub täna sellistel eelarvelistel alustel, nagu kolm-neli aastat tagasi osakondi juhiti. Suurejooneliste projektide loomise asemel on tippjuhi töö igapäevaste rutiinide jätkuvuse tagamine. Omanikusuhte, ametiühingute ja tarbijaturgude küpsemine on muutnud oluliseks tippjuhi rolliks ka klientide, töötajate ja omanike huvide täitmise tasakaalustamise. See eeldab tähtsa karismaatilise liidri asemel tarka, koostöövõimelist ja leplikku juhinatuuri, kes ise millegagi silma ei paistagi. 90ndail suuri asju korda saatnud ootavad oma suurt võimalust, enamik tänastest tippjuhtimise positsioonidest pole neile töö iseloomu poolest huvitavad.

Juhid mängivad end ka ise platsilt välja. Nii mõnedki tõsised tegijad pole lahkumismöllus emotsionaalselt vastu pidanud. Nad on oma lahkumisel pea kuklasse löönud ja asunud ajakirjanduse vahendusel võitlusse omanike vastu. Päris tihti näeme, kuidas endised juhid asuvad tõestama, et nemad olid need õiged ja omanike esindajate otsused olid valed. Emotsionaalsest aspektist loogiline kaitsekäitumine, aga ratsionaalselt hinnates on neil ka järgmiseks tööandjaks omanike esindajad. Kes aga otsiks omale meeskonda kõrki, jäärapäist ja bravuuri täis inimest? Nii on juhid loonud endale vastuolulise imago ja vähendanud oma võimalusi professionaalsete juhtide turul edukas olla.

Tippjuhtide ülejäägi teema tuleb ikka siis päevakorda, kui toimuvad muutused mõne suurema ja riigivõimuga seotud äriühingu juhtkonnas. Paradoksaalsel moel otsivad liigse ettevõtlikkuse eest varumeeste pingile jäänud juhid turvalisust. Ühiskond ei oska veel andestada läbikukkumist äris ja korra juba kõrvetada saanud juhid kardavad vigu teha. Tegelikus elus aga varumeeste pingil elu keeb. Kes koolitab, kes jooksutab klubilisi organisatsioone, kes valmistab ette täiendavat naftaliiklust läbi Tallinna.

Viimasel ajal on keskendutud paljuski negatiivsetele näidetele. Justnagu tegevusetult istuvad juhid kehastaksid ühiskonnas probleemi. Tegelikult on ju väga hea, kui jõulisi ja suurekaliibrilisi juhte ühiskonnas üle jääb. Nad mõjuvad usaldusväärselt, neil on kogemusi, et kaasata investoreid, luua uusi ettevõtteid ja töökohti.

Parim näide on Toomas Leis, kes Estonian Airi juhatuse liikme kohalt lahkudes ei asunud otsima ?rahulikku pensionieelset? positsiooni mõnes poolmonopoolses infrastruktuuriettevõttes, vaid lõi tugeva kombinatsiooni investoritest, kaubamärkidest, inimestest ja tüürib Klementit edukalt välisturgude poole. Eeldatavalt loob tema oskus suurelt mõelda ning julgeid samme ette võtta ka hea eeskuju tänastele tippjuhtidest varumeestele, kellest igaüks oleks võimeline edukat rahvusvahelist ettevõtlust looma ja juhtima, selle asemel et turvalist ja tagatud käibega äri vedada, nagu Eesti Posti juhatuse esimehe konkursilt mulje võis jääda.

Eesti Nokia ei teki tühja koha pealt. Oluline eeldus on visiooniga tugevate ja ettevõtlike juhtide olemasolu, keda meil 90ndate aastate ärimaastik ka palju ette valmistas. Investorite vaba raha on saadaval hulgi. Puudub liidrite visioon ja julgus. Mida pikem on tippjuhtidest varumeeste pink, seda suurem tõenäosus, et Eesti majanduse areng saab uue hingamise.