3. detsember 2003 kell 22:00

Lõuna-Eesti põllud on elutähtsa lubjata

Kui Jumal maailma lõi, tegi ta Lõuna-Eestis ühe näpuvea, mida sealsed põllumehed praegu kibedalt kahetsevad. Nimelt lõi ta sinna happelised leetmullad, mis ilma lupjamiseta kasvatavad ainult lina, tatart ja ohakaid. Vanade põllumeeste hinnangul saigi Lõuna-Eestis põllumajandus õige hoo sisse siis, kui sealseid põlde hakati lupjama.

Kuna lupjamine on kallis tegevus, siis on riik seda igal aastal toetanud. Tänavu oli lupjamistoetuseks ette nähtud 15 miljonit krooni, mis, olgem ausad, pole ka Eestis enam teab mis üüratu raha. Kuid veerandtuhandele toetuse saanule oli see summa väga abiks.

Oma suureks ehmatuseks avastasid aga põllumehed, et järgmise aasta riigieelaraves pole lupjamistoetuseks ette nähtud enam sentigi. Kui see nii jääb, siis tähendab see, et järgmisel aastal siinsed põllud enam lupja ei saa.

Põllud kannataksid aasta-paarise pausi välja. Hullem on aga see, et kukub kokku aastakümnete vanune süsteem. Praegu lupjab Põlvamaal ja osal Võrumaal põlde AS Põlva Maaparandus. Kui aga isegi aasta vahele jääb, tähendab see firmale, et tuleb lahti lasta kümmekond lupjamisega seotud inimest ja võtta maha raudteel asuvad tuhapunkrid, sest tühjade punkrite eest pole mõtet Eesti Raudteele renti maksta. Hiljem on aga kogu süsteemi uuesti käivitada raske, kui mitte võimatu. Hea näide on Võrumaal, kus 90ndatel, mil lupjamisega oli väike paus, lõpetas igaveseks töö sealne tuhakolonn.

Üks võimalus oleks, et põllumehed maksaksid ise lupjamise kinni. Ühe hektari lupjamise kulud küünivad aga 1700 kroonini ning siinsed põldurid ütlevad kui ühest suust, et seda nad ei saa endale lubada. Toetuse korral maksavad nad lupjamise eest ainult 450 krooni.

Autor: Sander Silm

Hetkel kuum