Loome organisatsiooni, mis kogub pakendeid

1. maist 2004 rakendub Eestis täies mahus Euroopa Liidu pakendamise ja pakendijäätmete direktiiv. 50% müüdud pakenditest tuleb taaskasutada, mis tähendab, et neid ei tohi enam ladestada prügimägedele. See puudutab kõiki pakendeid, olgu see pesupulbripakk, värvipurk või salatikarp.

Eesti on ainuke liituv riik, mis taaskasutusmäärade saavutamiseks ajapikendust ei küsinud. Seega seisab meil ees ülesanne mõne kuuga saavutada sarnane tulemus pakendite kogumisel ja ümbertöötlemisel, nagu Euroopa arenenud tööstusriikides on saavutatud aastakümnetega. Eesti Pakendiühing pooldab kõigi ühekordselt kasutatavate pakendite kogumist ja taastöötlemist ühtses süsteemis ega toeta tagatisraha kehtestamist ühekordselt kasutatavale joogipudelile.

Ainsa pakendiliigina on täna kehtestatud pakendiaktsiis joogipakenditele. Joogitootjatel on võimalik riigile aktsiisimaksu mitte maksta, kui nad korjavad kokku ja taastöötlevad vähemalt 60% nende müüdud pakenditest. Pakendiaktsiisi seaduse tulemusena kogutakse ja taaskasutatakse praegu aastas umbes 18 000 tonni pakendijäätmeid, peamiselt joogipakendeid. Nende arvelt kogutakse ja taastöödeldakse maksimaalselt vaid 15% nõutud 50% pakendite kogumassist. Paraku puuduvad majanduslikud hoovad, mis sunniksid koguma kõiki teisi pakendeid. Sellises olukorras jääb mõistetamatuks keskkonnaministeeriumi püüd reguleerida toimivat kogumist.

Tagatisrahade kehtestamine ühekordselt kasutatavale joogipakendile ei aita eriti taaskasutusmäära suurendada. Säästva Eesti Instituudi (SEI) andmeil tekib Eestis aastas 120 000 tonni pakendijäätmeid. Plast- ja metalltaara moodustab sellest ligi 5000 tonni ehk vaid 4%. Koguda tuleb siiski kõiki pakendeid, mitte ainult tühja taarat.

Keskkonnaministeerium soovib sarnaselt Skandinaavia riikidele luua kaks eraldi kogumissüsteemi: tagatisraha süsteem ühekorra joogipakendile ja teine kogumissüsteem ülejäänud pakenditele. Aga Skandinaavias oli põhjus kahe paralleelse süsteemi tekkimiseks selles, et tagatisrahasüsteem oli tekkinud enne, kui ELis sätestati kohustus taaskasutada kõiki ühekorrapakendeid. Ses situatsioonis polnud mõistlik toimivat tagatisrahasüsteemi lammutada.

Samas näitab ELi praktika, et kaks paralleelselt tegutsevat kogumissüsteemi muudavad mõlemas süsteemis pakendijäätmete kogumiskulud põhjendamatult kalliks. SEI poolt avalikustatud tagatisrahasüsteemi igaaastane 104-miljoni kroonine kulu võimaldab ühekorra joogipakendite taaskasutamist suurendada teoreetiliselt 60%-lt 90%-le. See oleks umbes 3000 tonni rohkem ühekorra klaas-, metall- ja plastiktaarat. Samas halvaks joogitaara eraldi kogumine ülejäänud ühekorrapakendite kogumise, kuna selle abil saab soodustada vähemväärtuslike jäätmete kogumist.

Tagatisraha süsteem ei hakka toimima tootjate ja kaubanduse huvita. Pealesunnitud tagatisrahade puhul püüavad kaupmehed deposiidiga kaupade müügipinda vähendada või nende müüki lõpetada, sest tagatisrahade ohjamine toob lisatööd. Enim kannataksid väiketootjad ja importöörid. Tagatisrahad kujuneksid kaupade vaba liikumise tõkkeks, mis läheb vastuollu ELi pakendijäätmete direktiiviga. ELi direktiivi täitmiseks on enamikus liikmesriikides ja ka liituvates maades loodud organisatsioonid, mis koordineerivad kõigi pakendite kogumist, elanikkonna teavitamist, kogumiskohtade paigutust, jäätmete transporti ja ümbertöötlemist.

Eesti tootjad näevad vajadust kehtestada majanduslik hoob, mis looks eelduse üleriigilise mittetulundusliku pakendijäätmete taaskasutuse organisatsiooni tekkeks. Hoovaks võivad olla trahvid või ühtsed aktsiisid pakenditele. Organisatsiooni loomiseks on moodustatud töögrupp, kuhu kuuluvad Eesti Toiduliidu, Eesti Pakendiühingu, Eesti Keemiatööstuse Liidu ja Eesti Kaupmeeste Liidu esindajad.

Autor: Ilona Eskelinen