Ettevõtja õigusi kaitseb Euroopa Komisjon ja Kohus

Euroopa Komisjon. ELi õiguse õige ja õiglase kohaldamise järelevaataja roll langeb peamises osas Euroopa Komisjonile. Komisjon vaatab järele liikmesriikide üle, kuid konkurentsiõiguse ja kaubanduse valdkonnas sekkub vahetult ettevõtjate tegevusse. Ettevõtjatel on võimalus pöörduda Komisjoni poole kaebusega juhul, kui konkureeriv ettevõtja või ettevõtjad tegutsevad ühisturul ebaausaid võtteid kasutades ? jutt on kas kartellist, turguvalitseva seisundi kuritarvitamisest, liigsest riiklikust soosingust teatud ettevõttele või dumpingust/subsiidiumist ühisturule imporditud tootele. Komisjon sekkub juhul, kui Eesti Konkurentsiameti käed jäävad lühikeseks või kui seda lihtsalt vajalikuks peetakse.

Oluline on rikkumise mastaap ? me räägime ühisturust ja liikmesriikide vahelisest kaubandusest. Täna võib kaebuse esitamise võimalus tunduda küllalt teoreetiline, kuna rikkumismenetlus ja võimalike sanktsioonide kehtestamine kestavad kaua ning isik, kelle käitumist Komisjon uurib, end kindlasti ka kaitseb.

Olulise rikkumise või pikaajalise huvi korral võib see end tasuda, eriti kui koondutakse. Ka üksiku ettevõtte kaebus võib põhjustada tagajärje, eriti seoses riigiabiga või ettevõtete ühinemisega.

Komisjon on pädev otsustama selle üle, kas liikmesriikide poolt ettevõtja(te)le antud riigiabi (toetused, maksu- või intressisoodustused, eriõigused jne) on kokkusobiv ühisturuga või mitte.

Liikmesriikidel lasub kohustus teavitada Komisjoni piisava ajavaruga riigiabi andmise kavatsusest. Samas on kehtivate menetlusreeglite järgi igal isikul, kellel on õigustatud huvi, õigus teavitada Komisjoni väidetavast ebaseaduslikust riigiabist, kusjuures Komisjonil on kohustus vastata.

Seega võib kaevata oma konkurendi peale, keda riik soosib.

Ettevõtete ühinemisel, kui see mõjutab oluliselt ühisturgu, on Komisjonil õigus anda ühinemisele luba või seda keelata. Otsustamisel võib olla määrav turuosalistelt kogutud info. Ka Eesti ettevõtja võib Komisjonile saata oma selgituse, näiteks juhtumil, kui ühinevad kaks tema senist peamist tarnijat või ostjat ning ta kardab, et tema olukord seetõttu halveneb.

Praktikas ehk kõige olulisemaks kujuneb tõenäoliselt teatud toodete impordiks, ekspordiks või tootmiseks vajalike lubade saamine Komisjonist ning selgitustöö seoses õigusaktide ettevalmistamisega. Tuleb märkida, et kõikidel ülalnimetatud viisidel on ka teatud Eesti ettevõtjad veel enne liitumist edukalt oma huve kaitsnud.