Euroopa Liidus kehtib üleliiduline kaubamärgiõigus

ELi kaubamärgiõigus põhineb ELi asutamislepingu kaupade vaba liikumise sättel, st ELi institutsioonidel on pädevus kaubamärkide kaitset reguleerida üksnes niivõrd, kuivõrd erinev kaubamärgikaitse erinevates liikmesriikides piiraks kaupade vaba liikumist ELi-siseselt, st liikmesriigist liikmesriiki.

Kaupade vaba liikumise soodustamiseks võttis Euroopa Nõukogu 1988. aastal vastu direktiivi, milles kohustati ELi liikmesriike viima oma kaubamärgiseadused vastavusse direktiivi nõuetega.

Direktiiv sätestab kaubamärgi mõiste, loetleb põhjused, mis välistavad kaubamärgi registreerimise ning võimaldavad registreeritud kaubamärgi tühistamise ning kaubamärgist tulenevad õigused.

See direktiiv seab kohustusi riigile, mitte ettevõtjale, mis tähendab, et seda ei saa otseselt kohaldada kaubamärgivaidlustes ettevõtjate vahel. Alates 1993. aastast peaksid kõigi liikmesriikide seadused olema vastavuses direktiivi sätetega.

Üksnes liikmesriikide kaubamärgiseaduste sätete ühtlustamisest siiski ei piisa kaupade vaba liikumise tagamiseks, sest õigus samale kaubamärgile võib eri riikides kuuluda erinevatele isikutele.

Nimelt tuleb traditsiooniliselt kaubamärgi kaitset taotleda kõigis huvipakkuvates riikides eraldi taotlustega. See on kulukas, sest igas riigis tuleb tasuda kaubamärgitaotluse esitamise lõiv, volitada esindaja ning tasuda kaubamärgi registreerimise lõivud.

Kulutused riigilõivudele ja esindajale olenevad konkreetsest liikmesriigist, kuid on suurusjärgus 10 000 krooni riigi kohta.

Et lihtsustada kaubamärgikaitse saamist ELis ning et veelgi soodustada kaupade vaba liikumist, võttis Euroopa Nõukogu 1993. aastal vastu määruse ühenduse kaubamärgi kohta, mille eesmärgiks on luua ühtne kõigis Euroopa Liidu riikides ühtsena ning ühtviisi kehtiv kaubamärk. Ühenduse märke on võimalik taotleda 1996. aastast.

Ühenduse märk ei asenda ega muuda kehtetuks liikmesriikides kehtivaid märke. Ühenduse märgid ja liikmesriigi märgid on ka selles mõttes sõltumatud, et ühenduse märgi kehtivus ei sõltu liikmesriigi märgi kehtivusest ja vastupidi.

Ühenduse kaubamärkide menetlemiseks on loodud vastav ametkond, siseturu ühtlustamise amet (kaubamärgid ja disainid), mis on enam tuntud selle inglise keelse lühendi (OHIM) järgi või lihtsalt kaubamärgiametina. OHIM võtab vastu taotlusi, kontrollib kaitstava kaubamärgi vastavust kaubamärgimääruses esitatud nõudmistele, teostab otsingu varasemate ühenduse märkide ning taotluste seas, avaldab kaubamärgid, mille registreerimisel ei esine registreerimisest keeldumise aluseid (vt tabel), võtab vastu ning menetleb teiste isikute esitatud vastulauseid kaubamärgi registreerimisele (näiteks varasema kaubamärgi või ärinime tõttu) ning peab ühenduse märkide registrit.

Kaubamärgi mitteregistreeritavuse alused ühenduse märgi puhul on samad, mis Euroopa esimeses direktiivis sätestatud. Nii ühenduse kaubamärgi taotlemisel, kaubamärgi taotlemisel Eestis kui ka kaubamärgi taotlemisel mõnes teises riigis tuleb arvestada samade reeglitega.

OHIMi tehtud otsuse vaidlustamine toimub ELi esimese astme kohtutes, mille otsuse võib omakorda vaidlustada Euroopa Kohtus (European Court of Justice). Ühenduse märgist tulenevaid õigusi saab kaitsta mistahes liikmesriigi kaubamärgikohtus, mille määrab konkreetne liikmesriik ise. Mõnes riigis on vaid üks kaubamärgikohus (Eestis saab selleks ilmselt olema Tallinna Linnakohus), mõnes riigis aga rohkem. Näiteks Saksamaal on oma kaubamärgikohus igal Liidumaal. Ühenduse kaubamärkidega seonduvat reguleerib rida ühenduse kaubamärgimääruse alusel kehtestatud õigusakte, mis sätestavad ühenduse märgi taotlemise ja registreerimise lõivud (komisjoni määrus nr 2869/95), taotluse esitamise, menetlemise ning OHIMi otsuse vaidlustamise korra ning OHIMi töökorra (komisjoni määrus nr 2868/95), ka OHIMi apellatsioonikomisjonide protseduurireeglid (komisjoni määrus nr 216/96).

Autor: Mart Enn Koppel