Valmistuge värvirünnakuks!

Pole mingit vajadust ühtegi värviteoreetilist üldistust käsitleda nagu absoluutselt toimivat reeglistikku, lähtekoha võib valida täiesti oma maitse ja tunde järgi. Mida iganes arvukad värvianalüütikud mistahes aspektist välja on mõelnud, määrav on siiski tunne. Ja oma tunnete osas on igaüks ise kõige pädevam asjatundja!

Algava kevade silmi kirjuks võtvas moekaleidoskoobis on üks lihtne ja eristuv sõnum ? värvide aeg on käes! Mõistagi leidub teisigi valikuid, kuid milleks eelistada igikestvalt turvalist musta, valget, halli, pastelltoone, kui viimaks ometi on käes võimalus valida midagi tõeliselt toniseerivat?

Moesoosikud on kõik puhtad ja selged vikerkaarevärvid. Lemmikute seas püüavad pilke näiteks särav oranž, punased, roosad, rohelised, kollased ja laguunisinised. Pigmendirikaste toonide kõl on terve skaala õisi ja valgega segunenud väe, milles kumaks justkui valguse helk. Oluline on toonide puhtus, mädunud ja tuhmistatud väid on tä vämuses.

Algava kevade moepilti enim mõjutanud kümnenditest: 20-, 50- ja 70ndatest aastatest meenub samuti värvivaimustus. Täna on kõik need väärtused aktuaalsed, samuti on kümnendite elemendid leidnud oma koha nüüdisaegses stilisatsioonis.

Äärmiselt kaasaegne lahendus on pealaest jalatallani värvidesse rõivastuda, efekt on suurim vaid üht tooni kasutades. Näiteks võib fuksiaroosa kostüüm tipneda samas toonis kingade, kandekoti ja küünelakiga. Ettevaatlikumale kodanikule sobib paremini teine eelistatud viis värvidega hästi läbi saada ? kirka aktsendi lisamine mahedamasse tervikusse. Kolmas soositud viis on värvide ja mustrite ühendus ? mustrid aitavad värve omavahel liita ja tugeva tooni jõudu hajutada, samas kirkaid toone omavahel liites võime saada ka eriliselt ja plahvatuslikult energilise tulemuse. Mustritest rääkides ei saa mööda ka kunagisest hea maitse reeglist: kombineeri mustrit ühetoonilise pinnaga. Olgugi turvaline ja alati toimiv lahendus, on mood selle reegli armutult üle parda heitnud, niisiis liitkem muretult ? lilli, täppe, triipe ja mida iganes, elagu mänguvabadus!

Värvide kandmine arvatakse mõneti õigustamatult temperamentsete ja tugevate isiksuste eeliseks. Ilmselt on see säravate isikute vandenõu, et tagasihoidlikke veelgi enam tagaplaanile jätta. Tegelikult annab hästi valitud kirgas toon lausa füüsiliselt tuntava energialaengu igale kandjale ning aitab ka ebakindlamal natuuril ennast kehtestada. Tuleb lihtsalt valida endale sobiv doos.

Mulle meeldib siirus, selle pärast meeldib värvikaid asju kanda. Värvid mõjuvad mulle müstiliselt, igal värvil on oma maitse.

Kuigi ma olen taimetoitlane, värviköögis olen totaalne gurmaan ja mu isu on piiratu. Minu jaoks ei eksisteeri värvi, mida ma ei salli, oluline on julge ja omapärane proportsiooni tajumine, et sünniks huvitav ja maitsev delikatess. Eestis inimesed eriti ei mängi värviköögis, sest nad usaldavad seda, mis kokaraamatus on.

Ausalt öeldes ma ei teagi, miks, aga ma olen tõesti lapsest saadik värve armastanud. Kuna musta ja halli on meie ümber niigi nii palju, siis värvides tunnen ennast lihtsalt mõnusalt. Just täna hommikul vaatasin, et mul on kodus ainult kolm musta asja: üks kampsun (ja sellel ka kirjad peal), üks Dolce & Gabbana must pluus ja üks sõbranna kingitud must pluus. Ja valge mulle lihtsalt ei sobi, jäävadki üle ainult värvid!!!

Värvid mõjutavad kindlasti minu enesetunnet. Näiteks kui tõmban kasvõi punase salli ümber, muutun hoobilt enesekindlamaks. Roosa jälle muudab kuidagi malbemaks. Punane rõivastus muudab mind eriti aktiivseks, selle löön selga siis, kui end uimasena tunnen. Helesinine meeldib väga, see annab minu meelest nahale jumekust juurde. Oranž on super! Kui seda väi rõs endale hommikul selga panna, pole vitamiine vajagi!

Arvan, et eestlaste värvikartus on tingitud liigsest tagasihoidlikkusest ja suhtumisest, et ah! mis nüüd mina... üritatakse mitte liialt silma paista ja kanda turvalisi, mitte väga pilkupüüdvaid rõivaid. Ent ma leian, et kui inimene teab, millised värvid teda kaunistavad ja suudab nad efektselt välja kanda ? miks peaks siis end musta mähkima???

Minul lihtsalt PEAVAD värvid ümber olema. Eelistan värve igas asjas ? alates juuksevärvist, lõpetades meigiga. Naturaalne meik? Selleks ei viitsi end üldse värvima hakatagi. Samas ? meigis ma VÄGA radikaalseid värve ei armasta, seal eelistan pisut tagasihoidlikumaid toone.

Üldiselt on ju teada, et kõik värvid looduses signaliseerivad midagi, mullegi on värviliste riiete kandmine üheks eneseväljenduse vormiks. Kindlasti ei vali ma toone teadlikult, et kokku panna kindel sõnum, pigem toimub kõik alateadlikult ja riided väljendavad hetke meeleseisundit. Värvid teevad mind loomulikult positiivsemaks, eriti mustal talvel, mil maailm kipub ühtlaselt hallikaks tõmbuma.

Eestlaste värvijulgusega on minu arust hästi. Rahvariided on meil ju värvilised võiks isegi öelda, et suhteliselt kirjud. Värve kantakse meil minu arust parasjagu. Mõlemad äärmused, kõik hallid ja kõik kirjud on halvad, mõlemad tunduvad tänavapildis monotoonsed. Oluline ongi, et värvid oleks mingis suhtes halli ja mustvalgega, niimoodi on esindatud kogu spekter ja kõik saavad esile tuua oma eelistuse.

Ma arvan, et minu värviarmastusel on kaks ajaloolist põhjust. Üks on see, et vene ajal leidus igal pool vaid poriseid toone. Teine põhjus on, et olen värvidega kogu elu palju tegelenud, kuna hariduse poolest olen ikkagi maalikunstnik. Ma arvan, et enesetunnet mõjutavad värvid alati, nii riietel kui näiteks keskkonnas, kus sa viibid. Kui erksatesse värvidesse riietud, tead juba ette, et sind märgatakse. Seega võtad juba ette vastu otsuse olla selle tähelepanu vääriline. Osa värve mõjuvad tuntavalt soojendavana, näiteks oranž. Mõteise kultuuriruumiga võldes kantakse meil väe vä, aga küsee sõb inimeste loomusest ja keskkonna koloriidist. Mõ mõs võ just meie hallis kliimas ilma ilusamaks teha väikate riietega!

Autor: Kristina Herodes