Jõgede paisutamine viib kalade elupaigad

Tänaseks on ilmselt kõik aru saanud, et fossiilsete kütuste massilise kasutamisega kaasneb hulk negatiivseid keskkonnamõjusid. Ka Eestis kasutatakse energiaallikana peamiselt fossiilseid kütuseid. Alternatiivse, taastuvatel loodusvaradel põhineva energeetika arendamine on Eestis teoreetiliselt kavas, kuid valitsus soosib põlevkivienergia domineerimist. Hüdroenergiat on õigusega pakutud ühe keskkonnasõbraliku alternatiivina põlevkivile, kuid ka hüdroenergial on oma negatiivsed keskkonnamõjud.

Hüdroenergia kui saastava põlevkivienergia alternatiivi puhul esinevad peamised varjupooled on jõe ökosüsteemi kahjustused ja negatiivne mõju vee-elustikule ning jõgede veerežiimile. Väsed uuringud väehüamade bioloogilisest mõt väavad, et looduskahjustused toodetud energiahulga kohta võd olla väestel hüektrijaamadel isegi suuremad kui suurtel. Eesti vooluveekogude umbes neljakü kalaliigist pooled (merisiig, lõ sä, harjus, meriforell) sõvad kiirevoolulistest, jahedatest ja puhta veega kästikest. Paisutatud jõe aeglane vool ja mudane põei sobi sellistele kalaliikidele elupaigaks. Kõid paisusid ei suuda üa isegi jõsed forellid ja nii saavad hüektrijaamade tammid kalade räel takistuseks. See omakorda vändab kalade populatsiooni ja öüide mitmekesisust. Veehoidlate rajamisel kogunevad sinna fosfor, läastik ja huumus; toitainete rohkus viib paisjäe kinnikasvamiseni.

Eestis tuleks teha väikejõgede inventuur, kaardistada hüdroenergia tootmise potentsiaaliga jõed ning määrata kindlaks jõed ja jõelõigud, mis on olulised lõheliste elupaigana.

Autor: Jaanus Välja