Kroonilt eurole saab minna ainult rahva tahtel

EL esitas uutele liikmesriikidele ultimatiivse nõude valmistada end kahe aasta jooksul ette eurole üleminekuks. Muidugi ei pidanud nad seejuures silmas uute partnerriikide, vaid ikka endi kasu. Uutele liikmesriikidele pealesurutud euro teenib rikkamate liikmesriikide huve mitmel viisil, millest tähtsamad on alljärgnevad.

Ühisraha on kasulik välisinvestorile, et toimetada teenitud kasum kodumaale. Peamiselt investeeritakse vanadest, arenenud liikmesriikidest uutesse, mahajäänutesse. Muidugi jääb midagi väliskapitali teenivatele kohalikele sulastele, kuid see on nagu lõss koorega võrreldes.

Euro toetab eksporti ja siingi on vanad arenenud liikmesriigid eelisseisus. Nad saadavad liituvatesse maadesse palju enam kaupa, kui sealt sisse ostavad. Eurole üleminekul ennustatakse ekspordi hüppelist kasvu uute liikmesriikide turule, mis tähendab ka uute liikmete kaubandusbilansi puudujäägi süvenemist. End juba praegu euroga sidunud Eesti kaubandusbilansi defitsiidi pidev kasv on selle triviaalse tõsiasja kurvaks kinnituseks.

Eurole üleminek tähendab ühtse kaubaturu teket, kus kasvab surve hindade ühtlustumiseks. Rikkamates riikides võib uute liikmesriikide kaupade tung kallimale turule mõne kauba hinnataset langetada, kuid vaesemates riikides toob see kaasa kiire hinnatõusu. Eurostati uuringud näitasid eurole üleminekuga seotud hinnahüpet Kreekas ja Portugalis. Meie oleme neist riikidest vaesemad ja löök tavatarbija rahakotile tuleb rängem.

Eurofanatismi toidab Eestis ja teistes liitujates tõik, et enamasti kuuluvad otsustajad eurolepingust kasusaajate hulka. Ühelt poolt tunglevad eurokatla ümber poliitikud ja ametnikud, kes Brüsseli nimel on nõus võtma täitmiseks riigile ükskõik kui kahjuliku lepingu. Teisalt loodavad kasu kõrge kvalifikatsiooniga spetsialistid, kelle palk kasvab nõudlust ületava pakkumise tõttu kiiremini, võrreldes nii üldise palga- kui ka hinnatasemega.

Rahvahääletusel jääks see kildkond vähemusse, võrreldes nendega, kelle rahakott ühisrahale üleminekul kõhnub.

ELi juhtorganeis hakatakse juba aru saama, et nad pingutasid euro kiire kasutuselevõtu nõudega üle. Soovitatakse tempo maha võtta, sest see samm võib kahjustada uute liikmesriikide majandust. Meie europaatrid võiksid oma pseudopõhjendusi pobisedes kuulata kas või paavsti hoiatusi. Eesti eurofännid püüavad aga rahvahääletusel ühisraha tagasi lükanud rootslasi ja taanlasi kujutada õnnetute lollikestena, kes paradiisiteelt ära pöörasid.

Tegelikult näitas Taani ja Rootsi arenenud demokraatia meile kätte soliidse väljapääsu õnnetust euroummikust. Ühisraha nõuded on nii karmid, et Saksamaa ja Prantsusmaa ise neid täita ei suuda. Seega on lepingupartner lepingut rikkunud ja meile edaspidise suhtes otsustusvabaduse andnud. Meil pole enam mingit põhjust täita meile kahjulikku lepingupunkti, ilma selle eest kompensatsiooni nõudmata.

Rahvahääletuse võimalus sunnib Damoklese mõõgana Brüsseli ja Tallinna poliitikuid-bürokraate tõsisemalt kaaluma ELi laienemise mõju inimeste elatustasemele. Tuleb hoolitseda ennustatud kasu õiglase jaotamise eest rahva enamikule. See kindlustab rahva toetuse ühisraha kasutuselevõtule. Ainult rahvas suudab objektiivselt hinnata oma elujärje tegelikku muutust.