Ehituses valitsevad d?ungliseadused

Eilne Äripäev kirjutas, kuidas ehitusfirma inimestelt miljoneid kroone välja pettis. Pärast loo ilmumist teatati toimetusele, et petturid on teinud juba kolmanda ehitusfirma, samas kui eelmised ohvrid alles loodavad, et nende maja ehitus edasi läheb. Kuidas ennast selliste eest kaitsta?

Esimene reegel kõlab: ära maksa ehitusfirmale ettemaksu. Petisfirma Omamaja & Partnerid just seda ära ka-sutaski ? nõudis ettemaksu ja kadus. Ehitajad küsivad ettemaksuks kuni kolmandiku ehitusmaksumusest, mida põh-jendatakse tihtipeale ehitusmaterjalide soetamisega. Selle vältimiseks võib näiteks osta ehitusmaterjalid ise. Raha- ja ajakulu võib olla suurem, aga see aitab võimalikke kaotusi vältida.

Teine võimalus on sõlmida leping ehitusettevõtja kui eraisikuga. Kui firma pankrotistub, saab nõuded suunata eraisiku vastu, kel tihti on vara rohkem kui tema firmal. Ja kui ehitaja sellise tehinguga nõus ei ole, on see juba ohu märk.

Teiseks soovitatakse alati uurida ehitusfirma tausta ? pöörduda endise kliendi või panga poole, küsida teavet Krediidiinfost, ehitusmaterjalide müüjatelt ja inkassofirmade andmebaasidest. Ka internet annab aimu ettevõtte tegevusest ? piisab, kui firmajuhi nimi otsingusüsteemi sisse toksida. Kui firmal on olnud raskusi kohustuste täitmisega, on targem tema kasutamisest loobuda.

Kolmas reegel: maksete eest tuleb küsida paber. Kirjalikud lepingud ja kviitungi nõudmine iga tehingu eest on ehitustööde tellija riskikindlustus.

Tõsi, kui ettevõte on loodud mõttega ausate inimeste rahaga jalga lasta, siis kviitungite võtmine ei aita. Ettevõtetele nagu Omamaja & Partnerid on pankrottiminek äriidee: 42 000kroonise ehk pea minimaalse osakapitaliga firma küsib kümmekonnalt inimeselt 200 000?500 000 krooni, satub siis ?raskustesse? ja ettemaksu teinud ongi oma varast ilma.

Kuid praegu on ausate inimeste pügamine nii kerge seetõttu, et inimesed ei kasuta kõiki võimalusi pettuste vältimiseks. Siit tuleb neljas reegel ? igast pettusest tuleb anda teada politseile, tarbijakaitsele või erialaliidule.

Eilses Eesti Päevalehes märkis ASi Telor Ehitused juhataja Hasso Veske: ?Ma tean tagamaid ja kui panen ennast tellija situatsiooni, siis on see üsna jõhker, kelle otsa võib sattuda. Eesti on nii pisike, et enam-vähem teab inimesi, kes on suurema jamaga maha saanud.?

Pettuste ahelat saab katkestada ainult siis, kui info liigub. Ja infot saavad anda tulevastele võimalikele ohvritele praegused kannatajad ja inimesed nagu Hasso Veske.

Kahjuks on pettasaanud kehvad infojagajad: Äripäevas oli vaid üks Omamaja petetu valmis oma nime all rääkima. Tundub, et inimestele ei meeldi häbistada pettureid avalikult. Nad tunnevad rohkem piinlikkust selle üle, et end pügada lasid, või loodavad veel heaga asjad korda saada. Tüüpiline eesti mõtteviis: süüdi pole mitte kurjategija, vaid see, kes naiivne oli ja õnge läks.

Äripäev ootab kahjude kannatajatelt suuremat kodanikujulgust. Selle tulemusena peaks tarbijakaitse koostama sarnaselt Krediidiinfo võlglaste nimekirjaga ehitusfirmade musta nimekirja.

Eesti ehitusturg on nagu d?ungel ? iial ei tea, kustpoolt rünnatakse. Ja d?unglielanikud kasutavad sinna sattunu asjatundmatust kurjasti ära. Ehitusbuum teeb järelevalve veel raskemaks. Seda enam on oluline riske maandada.

Autor: ÄP