Ärisaurused kindlustavad eduka majanduse tagalat

Tänane Äripäev kirjutab veteranjuhtidest, kes on tippjuhina n-ö süsteemis töötanud 30-40 aastat, mõnel hakkab varsti täituma isegi viiekümnes tööaasta. Mis on niisuguse kadestamist väärt pikaealisuse põhjus?

Äripäev leiab, et vanus ei ole juhiametis määrav, küll aga oskus eelkõige rasked ajad üle elada.

Paar erandit välja arvatud, nagu Liviko ja ETK, ei ole veteranjuhtide juhitud ettevõtted esimese suurusjärgu tähed Eesti äritaevas nagu Hansapank või EMT. Sellegipoolest on need ettevõtted oma valdkonnas tublid ja arvestatavad tegijad: Tarmeko, Sangar, Flora, Tallinna Autobussikoondis, Saaremaa Liha- ja Piimatööstus, TREV-2, tehase Võit õigusjärglane Linette. Tiit Kõuhkna juhitud Hiiu Kalurist on Äripäev kõige rohkem kirjutanud. Teistest vähese kirjutamise põhjus on ehk madala profiili hoidmine.

Kuivõrd loetletud firmade juhid on auväärses vanuses, siis peavad ka firmad ise olema vähemalt sama vanad ehk kindlalt üle Eesti keskmise eakad. On iseloomulik, et need firmad ei ole viimasel kümnel aastal agressiivselt laienenud, mis oleks võinud turu ärakadumisel põhjustada raskusi. Näiteks Sangari tootmistegevust soovis selle üksjagu noorem tegevjuht Jaan Kallas laiendada, kuid Jüri Kraft, kes võttis samuti Sangari juhtimisest osa omaniku seisuses, seisis ideele vastu. Kellel on tuleviku seisukohalt õigus, on hetkel võimatu öelda. Tagasihoidlikum ambitsioonikus garanteerib suurema tõenäosusega ettevõtte pikaajalisuse, kuid ka ohu manduda väikseks tegijaks, kui konkurendid tagatulesid näitavad.

Pigem on veteranjuhid jäänud oma liistude juurde: tehakse eelkõige seda, mida läbi ja lõhki tuntakse. Näiteks on ETK süsteemis eluaeg (47 aastat peaks võrdluse välja kannatama) töötanud Heino Reesel - elupõline kaubandustöötaja. Või transporditöötaja Mati Mägi, kelle nimi seostub Tallinna Autobussikoondisega.

Meenub, et mõniteist aastat tagasi, Eesti iseseisvuse vastu suunatud interliikumise aegu, suutis Mati Mägi korrale kutsuda streikida ähvardavad bussijuhid. Ilmselt on pikaajalised juhid ka keskmisest enam autokraatsed, pannes oma juhitavas firmas ajastust ja ühiskonnakorrast sõltumata korra maksma. Mis firmade omanikesse puutub, siis senini on nad vastu olnud müügile välisomanikele, esindades Eesti kapitali konservatiivset tiiba.

Tõsi, näiteks ETK omanik on endist viisi hajus ühistute parv, mis ei võimalda ETKd reformida. Kui tuleks uus (välismaine) omanik, vahetataks ilmselt ka juhtkonda - uue omaniku õigus on ka uus meeskond pukki panna.

Vägagi eakad tegevjuhid on haruldus meil, kuid mitte läänemaailmas. Oma osa on perefirmadel, milles meie traditsioonid on lühikesed või nõukogude ajaga pooleks sajandiks katkenud. Kuid meiegi juhid tasapisi vananevad: iseseisvuse alguse ülinoorukesed juhid on ju kümme aastat vanemaks saanud. Võib kindlalt prognoosida, et tippjuhi keskmine vanus hakkab kasvama.

Tänaste veteranide juhtimismudel pole alati võimaldanud fantastilist edulugu - võib-olla on osa särast jäänud minevikku -, aga on vältinud suuremaid altminekuid, kõrgelt kukkumist. Etendades tugeva tagala rolli, on meie majandusel jalad rohkem maas.

Autor: ÄP