Eriti aeglane toit

Tänapäeval süüakse ainuüksi Prantsusmaal iga aasta ligi 40 000 tonni tigusid. Mitu loomakest aastas vaja läheb, võib kokku arvutada: eriti hinnatud petit gris ehk väikesed hallid teod kaaluvad kümne grammi ringis, gros gris ehk suured hallid on poole raskemad. Suurim tigu, Helix Pomatia ehk escargot de Bourgogne, võib kaaluda kuni 45 grammi. Võhiku silmale on tigu lihtsalt tigu, aga teokaupmeeste hulgas tekitavad alatud võltsingud suuri skandaale. Jah, juhtub ka nii, et ebaausad kaupmehed võtavad petit gris? kojad ja panevad sinna mingit tundmatut päritolu teod sisse ? loomulikult tekib sellest üleriiklik skandaal!

Muidugi ei korjata neid enam metsast ja heinamaalt, vaid kasvatatakse spetsiaalsetest tigulates või kuidas iganes neid teofarme nimetama peaks. Teofarme leidub üle maailma, Argentinast Hiinani. Peaasi, et niiskust ja soojust jaguks. Ja valgust ? kui päevavalgust on alla 14 tunni ööpäevas, nende loomakeste elutegevus aeglustub. Ka ei talu nad külma. Kui temperatuur läheb alla nulli, teod hukkuvad. Nii et Eestis teokasvatuseks suuremat perspektiivi ei ole.

Tigude paljundamisel erilisi probleeme pole, teod on teatavasti hermafrodiidid, kuid vajavad siiski viljastumiseks teist tigu. Mingil moel lepivad nad kokku oma rollid, ja paari nädala pärast on munemiseks valmis. Munast koorumiseni läheb temperatuurist sõltuvalt kaks kuni neli nädalat.

Kasvandusest korjatud tigusid hoitakse mõned päevad näljas, neid pestakse, mõnikord söödetakse millegi maitsvaga, näiteks tilliga, et loomakesed hea lõhna külge saaksid. Suurimaks probleemiks tundub olevat limast puhastamine. Meetodeid on selleks mitmeid: vastikut lima eemaldatakse kas soola, sidrunimahla või äädikalahusega, tigusid pestes või neil soola peal seista lastes. Edasine söögiks ettevalmistamine käib üldjoontes nii: elusad teod pannakse keema, pärast mõneminutilist keetmist võetakse nad kodadest välja, keedetakse veel, loputatakse, ja ongi valmis kas toiduvalmistamiseks või külmutamiseks.

Ja mida siis nendega teha? Meie restoranides pakutakse tigusid enamasti oma kodades koos küüslauguvõiga. Enamasti tosina või poole tosina kaupa ja spetsiaalsetelt teotaldrikutelt. Tigu tuleb kojast teokahvliga välja õngitseda ja võine vedelik peale rüübata.

Tõeliste värskete tigude maitse püüdmiseks aga soovitaks sõita näiteks Burgundiasse, kus ka väikesed teeäärsed söögikohad püüavad üksteist lopsakate teoroogadega üle trumbata. Kaksteist äsja küpsetatud värsket tigu, röstsai, natuke praetud peekonit ja värsket köögivilja ? sellisest päevapakkumisest on raske keelduda. Eriti kui see kõik alla loputada laheda Aligotega.

Ka kodune omlett konservikarbist võetud tigudega on meeldiv vaheldus pühapäevasel hommikusöögilaual, pealegi väga lihtne teha.

Enamik maailmas söödavatest tigudest on lähedalt sugulased Lääne-Eestis ja saartel kohati elutseva viinamäeteoga, kuid see haruldane loom on meil looduskaitse all. Suureks lohutuseks Eesti teosõpradele peaks olema teadmine: söödavuselt ja maitseomadustelt ei jäävat viinamäetigudele alla ka meil enam levinud liigid, nagu kiritigu, vööttigu ja koduaedades massiliselt elutsev aia vööttigu. Nii et rõõmsat tutvumist teokulinaariaga!

Söögiks proovisid tigusid kasvatada esimestena tõenäoliselt roomlased. On säilinud isegi juhised, mille kohaselt tuli neid hoida jahedas ja niiskes kohas, kaitsta otsese päikesekiirguse eest ja takistada järsukaldaliste sügavate kraavidega loomakesi laiali roomamast. Enne söömist soovitati tigusid lisatoiduga nuumata. Tuntud krooniku Pliniuse pärimustes on juttu Hirpinuse aiast, kus peeti eri liiki tigusid söögiks ja raviks ning neid nuumati jahust ja veega lahjendatud veinist valmistatud kördiga. Keskaegses Euroopas sõid tigusid meelsasti kloostrielanikud, eriti hinnatud olid nad paastu ajal. Veelgi enam ? paljudesse riikidesse on viinamäetigu sattunud just munkade vahendusel: teda kasvatati kloostriaedades. Ka meile Lääne-Eestisse tõid selle liigi oletatavasti kloostrielanikud.

Allikas: Urmas Kokassaar, Eesti Loodus; www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus