Tööturgu ootavad ees rasked ajad

Meie koolitussüsteemi ja hiljem kogu tööturgu ootavad ees rasked ajad. Koolitussüsteemi kvantitatiivne areng on seotud demograafiliste protsessidega. Olulisemad tegurid on sündinute arv, riiki sisse- ja väljaränne ning noorte suremus. Mõju avaldavad ka õpilaste koolist väljalangevus ja õppijate haridustee valikud.

Sündide arv Eestis oli suurim 1987. a, ulatudes üle 25 000. 1995. aastaks oli sündide arv vähenenud 13,5 tuhandeni (54% 1987. a tasemest). Aastatel 1995-2003 on sündinute arv olnud 13 000 ringis. Nende protsesside tulemus on see, et käesoleval aastal on põhikooli viimases (9.) klassis suurim õpilaste arv ja mida väiksema numbriga klass, seda vähem on õpilasi. Mingit õpilaste arvu kasvu seniste sündinute arvu põhjal oodata ei ole.

2004. a kevadel oli põhihariduse omandanute arv suurim, ulatudes eeldatavasti 20 tuhandeni. TTÜ haridusuuringute keskuse prognooside kohaselt jääb alates 2010. a põhihariduse omandanute arv 11 tuhande sisse, ja seda seniste sündinute ning koolist väljalangenute põhjal vähemalt 2019. aastani (2003 sündinud, 7 aastaselt kooli + 9 klassi).

Keskhariduse omandanute arvu maksimumi on oo-data aastal 2006- 2007 12 500 lõpetajaga. Aastal 2012 on prognoosi kohaselt keskhariduse omandanute arv 7000 ja jääb selleks vähemalt aastani 2022.

Õpilaste arvu vähenemine on igal aastal kaasa toonud väikeste koolide sulgemise. Kui siiani on kinni pandud peamiselt põhikoole, siis mõne aasta pärast hakkab oluliselt vähenema keskkoolide-gümnaasiumide arv. Alanud on ka kutsekoolide varjatud kinnipanek liitmiste (reorganiseerimise) sildi all. Kõrgharidust võimaldavate koolide pakkumine ületab reaalset õppijate arvu ja nõrgemad koolid ning õppekavad ei suuda end üliõpilastega komplekteerida ning peavad tegevuse lõpetama. Vastuvõtukonkursi statistika näitab küll suurt õppida soovijate arvu, kuid see on tingitud sellest, et õppida soovijad esitavad sisseastumisavaldused mitmele poole. Alates 2000. a on kõrgharidust omandama asunute arv ületanud samal aastal keskhariduse omandanute arvu.

2003/04. õ-a vastuvõtustatistika kinnitab, et keskhariduse baasil ühe kutseharidusõppesse astunu kohta tuleb 2,76 kõrgharidust omandama asunut. Niisugune vastuvõtusuhe tekitab koolitussüsteemi väljundi ja tööturu haridusnõudluse vahel suured disproportsioonid. Ühelt poolt ei jätku väljaõppinud oskustöölisi ja teisalt ei jätku kõrgharidusega inimeste tasemele ning erialale vastavat tööd. Tekib majanduslik surve oskustööliste sissetoomiseks ja kasvab kõrgharidusega inimeste väljaränne.

Lisaks kutse- ja kõrghariduse vahelistele disproportsioonidele on vastuolu ka tööturu haridusnõudluse ja õppevaldkondade vahel. Teiste sõnadega: teatud aladel on töökohti kerge komplekteerida, sest vastava haridusega inimesi on palju, ja on alasid, kus erialainimesi ei jätku. Näiteks kõrghariduse omandanutest suur protsent on lõpetanud sotsiaalteaduste, ärinduse, õiguse valdkonna ja tööturg hakkab neist küllastuma. Kuid tehnika, teaduse, tootmise, ehituse õppevaldkonna lõpetanuid ühiskonnas ei jätku.

Ühiskonnas toimuvad protsessid, kus paljudest inseneridest, arhitektidest, arstidest saavad poliitikud ja majandusjuhid ning sellega nende alade defitsiit suureneb veelgi. Samal ajal teistes valdkondades (nt majandus) kõrghariduse omandanutest ei saa inseneri, arhitekti, arsti. Nende protsesside mõju on siiani riikliku koolitustellimuse kujundamisel jäänud arvestamata.