Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kas järjekordne monopoolne PR-trikk?
Kuigi artiklis hüütakse välja hulgaliselt loosungeid ja üldtuntud tõdesid, mis kutsuvad üles ühinema Tallinna linna ühiskanalisastiooniga ja laidavad alternatiivsete võimaluste kasutamist, ei saa siiski jätta kommenteerimata üleskutsete kahepalgelisust.
Esimene viga lipsab sisse juba olemasoleva olukorra kirjeldamisel. Nimelt on autoril jäänud tähelepanuta, et Tallinna süsteemidesse juhib juba kaugetest aegadest oma heitvett osa Mõigust, mis asub Rae vallas. Samuti on alates 2003. a juhitud Tallinna ühiskanalisatsiooni heitvett Jõelähtme vallast. Kuid jätame selle tühise apsu kommenteerimise ja keskendume tunduvalt karmimale reaalsusele. Vastupidiselt kommenteeritava loo pealkirjas toodud üleskutsele on meie pealinna vee-ettevõte alustanud arengu takistamist vähemalt ühes lähivallas ? Rae vallas. Kaotanud vee-ettevõtja konkursi kohalikule vee-ettevõtjale, otsustas Eesti mõistes suurmonopol hakata takistama just seda ?aktiivset arengut lähialal? ja otsis põhjusi mitte väljastada tehnilisi tingimusi. Sealjuures kasutatakse kogu monopoolsuse arsenali.
Alles siis, kui Rae valla juhid pöördusid arusaamatuses Tallinna linnapea poole ja küsisid, miks linna osalises omanduses olev ettevõte tõrjub potentsiaalset suurklienti ja tekitab olukorra, milles Rae vald peab Tallinna joogiveehaardel rekonstrueerima puhastusseadmed ja kogu oma ühiskanalisatsiooni nendele üles ehitama, alles siis hakkas jää liikuma. Siis hakati esitama tingimusi, mida kõike peaks liituda soovija tegema. Sealjuures peaks see liituda soovija rekonstrueerima kanalisatsioonitorustikke sügavale Tallinna kesklinnani! Loomulikult on Rae vald liitujana kohustatud tasuma liitumistasu, kuid kindlasti mitte ei ole selle suurus kogu olemasoleva ühiskanalisatsiooni rekonstrueerimine linnapiirist kuni Paljassaareni! Samuti ei hakka ükski lähivald, vee-ettevõtja klient, rekonstrueerimistegevusega linna territooriumil tegelema, seda tehku ikka teenusepakkuja ise. Siit saame ka vastuse vee-ettevõtja poolt püstitatud küsimusele, miks otsitakse alternatiivlahendusi: ettevõtte enda käitumine paneb neid otsima.
Loodan, et Tallinna Vesi on selle avastuse tänaseks teinud ja suhtub tulevikus lähivaldadesse kui suurklientidesse, mitte ennast lüpsta laskvatesse maakatesse. Vastasel korral juhitaksegi nende valdade heitveed Muugale või rekonstrueeritakse olemasolevad puhastusseadmed vähekaitstud põhjaveega aladel. Loodan ka, et Tallinna Vesi taipab: lähipiirkondades alternatiivlahenduste kasuks otsustamine võtab ettevõttelt need piirkonnad lõplikult ja lõikab jäädavalt võimaluse laiendada oma teeninduspiirkonda. See omakorda paneb ettevõtte fakti ette rekonstrueerida oma puhastusseade ja häälestada see palju väiksemale tootlikkusele. Siit johtuvalt suurenevad investeerimisvajadused, tõuseb hind tarbijale ja/või väheneb kasum omanikele.
Seega kutsun ettevõtte juhte realiseerima oma valmisolekut ja tõestama, et ollakse valmis tegutsema nendel põhimõtetel, millised on esitatud M. Eldermanni nime all.
Autor: Raivo Uukkivi