Piilupart sõidutab Eesti Raudtee omanikud börsile
Suurte infrastruktuuriettevõtete koht on börsil. Äripäeva toimetus toetab igati Jüri Käo väljaöeldud mõtet, et Eesti Raudtee tuleb viia börsile. Sobivaim viis selleks on aktsiate esmane avalik pakkumine ehk IPO, (initial public offering).
Mis tahes firma börsile viimiseks on vaja vabu kaubeldavaid aktsiaid. Praegu kuulub Eesti Raudtee aktsiatest kolmandik riigile ja kaks kolmandikku eraomanikule, Baltic Rail Service?ile. Eraomanik vaevalt oma osalust vähendada soovib, pigem börsile viimisega just olemasolevate aktsiate hinda tõsta.
Praegu on raske hinnata, kas Eesti riigil oleks otstarbekas IPO korraldamiseks loobuda kõigist või osast oma aktsiatest, nagu toimus Eesti Telekomi edukal erastamisel. Kontroll Eesti Raudtee üle, mis on maha jäänud esialgsest investeerimisgraafikust ja kus leidis aset taas iseseisvunud Eesti pikim streik, on hetkel vajalik.
Sobivaim moodus börsile viimiseks on toimetuse arvates Eesti Raudtee aktsiakapitali laiendamine uusemissiooniga, mis võimaldab korraldada IPO ja annab börsi tarbeks piisavalt vabu aktsiaid likviidseks kauplemiseks. Aktsia hinna kujunemisele IPO käigus on pidepunkt miljard krooni, mida BRS maksis kahe kolmandiku Eesti Raudtee aktsiate eest.
Raudtee börsile viimise vastu räägib riigi vastuseis: Eesti Raudtee investeeringute tempo on aeglustunud, mille üks tagajärg võis olla õnnetuste sagenemine raudteeülesõitudel. Enne kui börsile minna, tuleks ettevõttel täita erastamislepinguga võetud kohustused. Eesti Raudtee on pareerinud, et erastamislepingu allakirjutamine venis ja seetõttu ei saanud tuumikaktsionär investeeringuid õigel ajal alustada. Esialgse 2005. aasta asemel on investeeringute lõpptähtaega pikendatud aasta võrra, 2006. aastani.
Kuid uusemissioon ja börsile viimine annaksid ettevõttele just seda lisaraha, mida saaks investeeringuteks kasutada. Seni on Eesti Raudtee oma investeeringukohustust osaliselt täitnud ?raudvaraga?, nagu vanemate USA vedurite siiatoomisega. IPO annaks absoluutselt likviidset raha. Samuti tuleksid börsiettevõttele laenud, kui neid peaks vaja minema, odavamalt kätte. Veel üks pluss on ettevõtte avatumaks muutumine: investeeringukohustuse täitmist ei nõua üksnes riik, vaid laiem aktsionäride ring ? vastasel juhul ju aktsia hind langeks.
Teine vastuväide seondub küsimusega, miks peab riik olema nõus oma osaluse vähenemisega häid dividende maksvas ettevõttes. Kuid head dividendid pole sugugi garanteeritud. Kuna transiit on praegu perspektiivne ja kasvab kiiresti, siis on riigil Eesti Raudtee aktsiate börsile viimisega võimalik suuremat tulu teenida. Riik ei peaks võtma enda kanda riski, kas ka tulevikus läheb Eesti Raudteel nii edukalt nagu praegu.
Uus börsiettevõte laiendab börsile investeerimise võimalusi üldiselt, mis peaks samuti riigi huvides olema.
Raudtee börsileviimise tõsiseimaks takistuseks võib kujuneda hoopis majandusminister Andrus Ansipi isiklik vastuseis, kes ?emotsionaalselt on IPO vastu?. Siit kumab läbi poliitiku populistlik kartus enne valimisi ? Käo plaanide järgi tuleks raudtee börsile suveks ?, et inimesed ei toeta erastamise jätkamist ja Ansip tehakse patuoinaks. Toimetuse arvates kaaluvad ratsionaalsed argumendid siiski emotsioonid üles.
Autor: ÄP