Toscana päikest korjamas

Isegi kui Toscana kuulsad vilja- ja päevalilleväljad on koristatud ning savikonarlikuks küntud, leidub maalilisi vaateid ja lummavaid külakesi. Lilledega ääristatud kitsad ja vilud treppidega ühendatud tänavad looklevad labürindina laiema platsini, kus külapoisid vastu kirikuseina vutti taovad. Konservatiivne ehitusmaneer eeldab, et kivimajadel on massiivsed uksed sepistatud koputitega ja vasksed nimesildid. Toscanale omaselt on majad värviliste põllukividega savipruunid ja aknaid tavaliselt katmas rohelised ribidega luugid.

Kohalikest jäid silma valdavalt vanurid ja mõned lapsed, kes mängisid kitsastel tänavatel ukseavades. Eakamad härrad kogunevad siesta ajal õlletoa ette lõõpima või pingile möödujate kohta arvestust pidama. Vanemad daamid istuvad tänavale avaneva elutoa uksel ja lasevad vaikides näppudel peenel käsitööl käia. Kehvema nägemisega prouad jahutavad end samuti tänaval istudes, aeg-ajalt naabri ukse ette kogunedes ja üksikuid fraase vahetades.

Isegi septembris kipub keskpäev liiga kuum olema, sestap on siesta (kella 13?17) ajal poed kinni ja tühjad tänavad kasside päralt. Ainult köögihääli kostab kinniste puuribidega kaetud akende tagant. Kuna terve august on itaallastel puhkus, siis kindlasti on väiksemad pudupoed suletud, mõni isegi muist septembritki, kuniks lapsed kenasti kooli saadetud. Arusaamatuks jäi, millega kohalikud elatist teenivad, sest Sienast mõnikümmend kilomeetrit edelas asuv kant on üks väheseid, kus pole veinitööstust ega viinamarjaistandusi, vaid mõned maisipõllud.

Tänuväärseim liiklusvahend on roller ja sipsakamad seeniorid ei põlga ära ülikonnaga ja lipsu lehvides või pärlite sädeledes mobiilsed olla. Tõdemus, et kõik teed viivad Rooma, peab ka kõige mahajäetumas külakeses paika, kuna igas asulas leiab via Roma. Väikestes kohtades on liiklus üldiselt rahulik, vaid kurvilisel mägiteel võib keeruline olla möödasõiduga hakkama saada.

Linnapilti ilmestavad kõikjal igas vanuses vasksed avalikud kraanid, mida kasutatakse julgelt ka janu kustutamiseks, kuigi suurlinlased peavad pudelivett poes heaks odavaks kaubaks. Jahe vesi maitseb küll leitsakuga hästi, kuid pudelisse varutuna lahvatab hiljem tugev kloorilõhn.

Kuna peamiselt on linnakesed küngaste otsas, leidub alati mõni platvorm suurepärase vaatega naabrite viinamarjaväätides miniterrassidele ning ümbruskonna põldudele. Hea vaade ei ahvatle ainult turiste, vaid ka kohalikke kaitsejõude. Päris ehmatav, kui ootamatult hirmsa müraga paar hävitajat peaaegu puude latvu riivates üle tuhiseb rutiinset kontrollreidi sooritades.

Võõraste suhtes ollakse uudishimulikud, kuigi vanem generatsioon geograafiat suurt ei tea. Nii pidi mõnigi kord end paraku soomlasena tutvustama, sai vähemalt õige ilmakaar kätte juhatatud.

Päikseline sõbralikkus kiirgas, kui ilma pikema tutvuseta, teise keelt mõistmata näidati lahkelt kiriku tagaruumides asuvaid ehteid ja pühapilte, mis pärinevad suisa 13.?15. sajandist ning konutavad seina najale kuhjatuna ilma udupeene elektroonilise valveta. Põhjamaalastele võib komme pühakuid või nende kehaosi klaasist kirstudesse austamiseks panna üpris võõrastav olla. Pole haruldane, kui altarit kaunistab klaaskirstus pea või käsi, kahjuks jäi arusaamatuks, kas mõni neist tõepoolest originaal on.

Samuti üllatas meid kui fotosilmaga tulnukaid sõbralikkus, kui pildistamise järel tänati. Või külamees, kes tänaval vanu aknaid korrastas ja uudistajale majade keldreid näidates tutvustas külakese saladust ? savisesse kaljusse on koopad kaevatud ning majad peale ehitatud. Nii on Chiusdino juba tuhatkond aastat püsinud ja tuntust kogunud pühakuks saanud elupõletajast rüütli sünnikohana.

Muide, too sünnikoht on avali ustega ja päisel päeval valveta, tähistaevast meenutava lae ja iidsete tuhmide seinamaalingutega lihtsa altariga kopitanud kambrike. Hoolimata ämblikuvõrkudesse mattunud kõrgetest akendest on koht piisavalt aukartustäratav ja pühalik.

Tihti on kiriku abihoonetes endiselt väikesed majapidamised põllulapikesega või kassilembese majahoidja eluase, kusjuures majahoidja on ühtlasi suveniiripoodnik.

Küladest pisut eemale jäävad surnuaiad on omaette vaatamisväärsus. Kõrge müüriga ääristatud haljastuseta päikselise aia valvurid on ülivilkad värvilised sisalikud. Enamasti seinaorvas urni kattev marmorplaat kannab kadunukese pilti, kipakaid ja vahel luitunud tehislilli ja vilkuvat elektrilist küünalt.

Itaallastele omaselt on Neitsi Maarja savised reljeefid või omaniku poolt teokarpidega kaunistatud figuurid heaks õnneks ja tänupalveks majaseintel, tee ääres minikabelites või postikese avauses; alati pleekinud tehislilledega ja mõnel elektriküünlad ehteks peas. Võib-olla aitas meil nii mõnegi kujukese juures uudishimust tehtud peatus kaua otsitud vajaliku teeotsani jõuda.

Autor: Ingrid Pikker