Ametiühingute väljakutse: õppida elu finantsmaailmas

Oleks loomulik, et ametiühingud vaataksid, et sellist asja ei juhtuks. Kuid et seda hästi teha, peavad nad enne iseennast asjaga kurssi viima. Nende ülesanne pole muidugi seista tee peal ees aktsiaoptsioonidel või muudel tasudel, mis hõlmavad finantsriske töötajatele. Kuid nad peaksid jälgima, et sellised projektid oleks töötajate huvides. Sest firmad, mis julgustavad oma töötajaid võtma tasu vastu optsioonides või ise otse firma aktsiatesse investeerima, paluvad oma töötajatel võtta enda kanda ka osa ettevõttega seotud riskist.

Muidugi aitab kaasomanikuks olemine töötajaid motiveerida. Kuid see loob ka halva riskide kombinatsiooni: nüüd ei sõltu ettevõtte saatusest enam ainult inimese töökoht, vaid ka vara. Näiteks Enroni skandaali üks probleeme seisnes selles, et juhatus takistas töötajaid Enroni aktsiaid müümast, aga ise vabanes oma osalusest.

Ametiühingud peavad olema valvsad ka muudes küsimustes. Nad on kaua tundnud uhkust raskesti kätte võideldud lepingute üle, mis on taganud töötajatele kindlad pensionimaksed. Kuid puuduliku rahalise mõtlemise tõttu pole ametiühingud pahatihti suutnud jälgida, kas ettevõte paneb kõrvale ka piisavalt kapitali, et oma kohustusi aastakümnete pärast täita.

1963. aastal ei suutnud USA Studebakeri korporatsioon enam tasuda oma töötajate pensione. Selle peale esitasid mitmed suured ametiühingud äriringkondade vastuseisust hoolimata kaebuse Kongressile, mille tulemusel loodi 1974. aastal Pensionitoetuste Garanteerimise Korporatsioon, mis kindlustab erapensionid puhuks, kui firma ei suuda oma kohustusi täita.

Tasapisi on mitmed teisedki riigid asunud ametiühingute innustusel ühel või teisel viisil erapensione kaitsma. Viimane näide on Suurbritannia, kus Pensionikaitse Fond alustab tegevust järgmisel aastal.

Samas on kukkuvad aktsiaturud ja madalad intressimäärad muutnud erapensionid kogu maailmas haavatavamaks, kui keegi seda ette nägi. Pensionifondidega seotud riskid võivad ka kattuda muude probleemidega, mis puudutavad kindlaid töötajate gruppe. See tähendab, et ametiühingud ei tohi jätta pensione puudutavaid keerulisi finantsprobleeme vaid valitsuste õlule. Kohalikud töötajate liidud peavad osalema pensionisüsteemi kujundamisel.

Tänapäeva finantsmajandustes ei tähenda tööliste huvide esindamine enam pelgalt juhatusega jagelemist suurema pirukatüki üle. Ametiühingud peaksid hoopis pidama juhatusega läbirääkimisi samamoodi, nagu tippjuhid räägivad läbi nõukoguga, kui nende keerulistes kompensatsioonipakettides kokku lepitakse.

Kahjuks aga tegelevad ametiühingud Euroopas ja mujal ikka veel liiga palju töö kindlustamise küsimusega, selle asemel, et õppida mõtlema keerulistes finantsterminites. Tehes ettevõtetel keeruliseks töötajate lahtilaskmise, pakub ametiühing töötajatele vaid petlikku kasu, sest see seab ohtu ettevõtete konkurentsivõime ning võtab neilt soovi uusi töökohti luua.

Ametiühingud peaksid seega hoopis pidama juhatusega läbirääkimisi selle üle, kuidas pakkuda töötajatele riskijuhtimist finantskujul: õigeid kindlustusvõimalusi, optsioone ja muid investeeringuid, mis pakuksid neile reaalset kaitset ilma töökohta kindlustamata või ettevõtte tootlikkust ohustamata. Ametiühingujuhid peavad loobuma rahanduse hukkamõistmisest ning õppima seda hoopis tundma. Keeruline finantskapitalism ei kao kuhugi, me peame sellega elama.

© Project Syndicate