Kuulates Lura laulu, kangastub muretu päikseloojang mahedalt loksuva ookeani kaldal, palmid ja sume tuuleiil. Tundub, et naeratus on alati ta näol.

Need on lüürilised sadamaromansid mornad, veidi r?n?b sugemeid zouk?i ja bossat, ühtaegu kabuverdi traditsioone hoidev ja sellesse kaasaegseid mõjutusi põimiv muusika. Ei midagi äkilist ega pöörast.

Tänaseks kolm sooloplaati välja andnud Lurat peetakse küll Cesaria Evora mantlipärijaks, küll kreooli Diana Rossiks. Lura ei keerle veel pikkade maailmatuuride karussellis ja see on ehk heagi. Hetk on värskem ja vahetum.

Lissabonis kabuverdilaste perre sündinud tõmmu kahupäise Lura lugu erineb tavapärasest lauljaks saamise teest. Tema sõnul oli kunagi aeg, kui ta ei julenud isegi sünnipäeva õnnitluslaulu laulda, kuna pelgas oma hääle kõla. Küll on ta aga nooruses palju tantsinud, esinenud teatris. Praegu kirjutab ta muusikat, mida saab kuulda ka Tallinna kontserdil. Teda saadab orkester, kes on musitseerinud ka koos Cesaria Evoraga.

Laupäevaõhtuseks Lura kontsertgalaks on Estonia kontserdisaal ümber seatud. Parteris on lauad, kus saab seltskonniti õdusalt kontserti nautida, kõrvale veini, juustu ja puuvilja mekkida. Tavaistekohad jäävad rõdule.