EL näeb pindu Eesti silmas, aga palki Venemaa silmas mitte

Ometi on läinud juba kuid, aga mingeid mõjusaid vastuabinõusid pole ELi keskorganid algatanud. ELi juhtriigid peaksid tundma end ELi-Venemaa partnerluskokkuleppe jämedast rikkumisest vähemalt solvatuna, kuid nad ei tunne seda. Eesti palved Venemaa ülekohtu vastu välja astuda kaovad kuhugi ELi masinavärki. Venemaa poolt põhjendamatult tõstatatud venekeelse elanikkonna väidetava diskrimineerimise Eestis aga võtab EL mingil põhjusel arutamisele. Eesti seisukohalt on ELi ühise välispoliitika üks põhiprobleeme ebapiisav solidaarsus, mitte rahaeraldised või formuleeringud suhetes Moldova ja Kaukasusega.

Rahvahääletusel kiideti heaks Eesti ühinemisleping ELiga, mis määratles meie liitumise alused. Liidusuhted arenevad ja muutuvad aga kiiresti. Nende muutuste vastavus Eesti huvidele peaks olema Eesti välispoliitiliste arutelude põhiteemaks. Probleem on terav, sest lõputul arvul pisimuutustel on kokkuvõttes suurem mõju kui palju tähelepanu saanud ELi põhiseaduslikul lepingul.

Vaja on leida mõistlik tasakaalupunkt ELi laienemisel käivitatud ulatuslikule regulatsioonide harmoniseerimise protsessile. Ühtlustatakse jäätmekäitluse nõudeid, kemikaalide kasutamist, arvutitarkvara väljatöötamist ja palju muud. Eesmärgiks on sundida madalama arengutasemega uusi liikmesriike tõstma tootmisega kaasnevad kulud arenenud tööstusriikidega võrreldavale tasemele. Ühekaupa võetuna võivad uued regulatsioonid ju põhjendatud näida, kuid kuhjunult mõjuvad need hukutavalt meie majanduse konkurentsivõimele.

Meie huvides on leida võimalused Läänemere regiooni tähtsustamiseks ELis, et luua vastukaal ELi arenguvahendite pumpamisele aktiivselt oma huve esindavasse Vahemere regiooni. Kogu maailmavalu läbielamise asemel peaks Eesti suurendama oma panust koduregioonis.

Eesti peab tagama endale soodsa arengu ELi eelarvepoliitikas. ELi 2007.?2013. aasta eelarveperspektiivi arutelul seisavad vastamisi ELi komisjoni nõue eelarve osatähtsust SKPs suurendada ja peamiste doonorriikide püüd seda vähendada. Kuigi Eestile kui netosaajale on veel aastakümneid kasulik ELi eelarvet suurendada, püüavad mõned poliitilised jõud Eestis ilma avaliku aruteluta suunata valitsust toetama ELi eelarve kärpimist ja eelarve ümbersuunamist hoopis uute valdkondade rahastamisele.

Tuleb selgeks teha, kuidas sundida ELi oma arengu­va­hendite jaotamisel järgima seni kehtinud kriteeriume. Laienenud ELis peaks nende kriteeriumide järgi arenguvahendid suures osas vanadest liikmesriikidest uutesse ümber suunama. Loomulikult ei taha praegused abisaajad sellega nõustuda ja kahjustavad nii otseselt uute liikmesriikide huve. Seega rikutakse otseselt ka Eesti ELiga liitumise aluseid, mis väärib kindlasti avalikku arutelu.

Avalikkus vajab ka arutelu euro kasutuselevõtu mõjudest. Paljud liikmesriigid ei järgi Euroopa stabiilsus- ja kasvupaktis kokkulepitut, mis on ühisraha eduka toimimise aluseks.

Põhjalikult oleks vaja arutada neid teid, kuidas Eesti väldib eurole üleminekul sellest tulenevat kahju. Avalik arutelu teistes riikides eurole üleminekuga kaasnenud tarbekaupade hinnatõusu vältimise abinõude üle hoiab ehk ära suhkruafääriga analoogse kahju tekkimise.

Loomulikult on meie partnerid huvitatud sellest, et uued liikmesriigid tegeleksid ELis peamiselt EList väljapoole jäävate probleemidega ja mitte iseenda huvide analüüsi ning kaitsmisega. See oli üks ELi ühise välispoliitika esiplaanile nihutamise põhjus. Meist oleks aga äärmiselt rumal liimile minna ja meie poolt ELi arengusse antava panuse kõrval oma huvide esindamine unarusse jätta.