Eesti seadused ei luba monopoliste ohjeldada

Eesti seadustikus puudub avalikke teenuseid osutavate riigi- ja munitsipaalettevõtete käsitlus. Mujal kasutatakse riigi- ja munitsipaalettevõtte vormi selliste avalike teenuste osutamisel, kus loomulik monopolism takistab vaba konkurentsi.

Eesti vajab riigi- ja munitsipaalettevõtte seadust, mille Riigi­kogu peaks võimalikult kiiresti vastu võtma.

Kuna Eesti seadused riigi- ja munitsipaalettevõtteid ei käsitle, siis neid siin ka tegelikult olla ei saa. Küll võimaldab äriseadustik luua osaühinguid ja aktsiaseltse, milles riik või kohalik omavalitsus (KOV) on osanik või kuni 100protsendiline omanik. Seadustiku loomisel ilmselt arvati, et sellised eraõiguslikud ettevõtted täidavad riigi ja KOVide ülesandeid paremini kui riigiasutuste ja KOVide otsealluvuses või koosseisus olevad ettevõtted ning seetõttu viimaseid polegi vaja.

Sellega sooritati Eestis vähem kui nelja aastaga täispööre täielikult riiklikult ettevõtluselt täielikule eraettevõtlusele. Praegune olukord on mitmeti ohtlik. Ning seda mitte ainult saartega laevaühenduse pidamisel ilmnenud asjaolude tõttu. Monopoolsed on paljud avalikke teenuseid osutavad ettevõtted. Sellise nn loomuliku monopoli korral on konkurentsi tekitamine võimalik ainult operaator­firmade valimisel konkursi korras. Kuid vahel ei tekita ka konkurss konkurentsi, sest meil lihtsalt pole igal alal nii palju võimekaid firmasid.

Normaalsel konkursil peaks osalema vähemalt kolm firmat. Kaks neist jääb igal konkursil tööta ning järgmise konkursi ajal neist vähemalt ühte tõenäoliselt enam ei eksisteeri. Nii kujuneb võitjast järjest tugevnev monopolist ning selleks võib olla suure tõenäosusega välismaine firma. Selline olukord on näiteks Tallinnas, kus välismaise enamuskapitaliga veevarustus- ja kanalisatsiooniettevõte arendab monopoolselt oma tegevust mitte ainult Tallinnas, vaid soovib tegevust laiendada kogu Harjumaale. Eraõiguslikud monopolistid hakkavad oma kulutusi meelevaldselt suurendama ning teenuste hindu tõstma. Monopoolse eraettevõtte aruandluse täielikku läbipaistvust ei suudeta saavutada, rääkimata kulude eelarve juhtimisest riigi või kohaliku omavalitsuse konkurentsiameti poolt.

Riigile või KOVile kuuluvate aktsiaseltside eeliseks võrreldes tõeliste riigi- ja munitsipaalettevõtetega peeti erakapitali kaasamise võimalust. See eelis neil tõepoolest on. Kuid see annab ka võimaluse avalikke teenuseid osutavate osaühingute või aktsiaseltside hiilivaks erastamiseks aktsiakapitali laiendamise teel kuni kogu vara müügini erakätesse, nagu see toimus Saaremaa Laeva­kompanii puhul. Pärast seda ei ole monopoolne eraettevõte enam kuigi lihtsalt mõjutatav. Tegelikult ei saa riik või KOV monopoolsete ettevõtete tegevust oluliselt mõjutada ka siis, kui ta on ettevõtte aktsiate täielik või suuromanik. Tegemist on ikkagi eraõigusliku osaühingu või aktsiaseltsiga.

Selle juhtimine omaniku poolt ei toimu vahetult, vaid aktsionäride üldkoosoleku kaudu, mis toimub kord aastas. Seal esindab riiki või KOVi harilikult selleks volitatud ametnik. Aktsiaseltsi nõukogu ja juhatuse liikmete hulgas ei pea olema ühtki omaniku esindajat. Riigi või KOVi võimuses on vaid anda kohustused konkursi korras ühelt erafirmalt teisele. Kui konkurentsi on.

Juhul, kui konkurentsi ei ole ning monopoolselt toimiv ettevõte hakkab oma võimalusi kuritarvitama, peab riigil ja KOVil olema võimalus kasutada radikaalset lahendust. Selleks on riigi- või munitsipaalettevõtte asutamine ja teenuse osutamiseks vajalike varade üleandmine või muretsemine. Selline võimalus on olemas kõikides teistes maades, vaid Eestis mitte.

Autor: Heino Levald