1. november 2005 kell 22:00

Kõrgharidusega inimest ähvardab töötus vähem

Kõrgharidusega isikute seas on töötuid pea kaks korda vähem kui keskharidusega ning neli korda vähem kui põhiharidusega inimeste hulgas.

Töötuse tase on 25?64aastaste kõrgharidusega inimeste hulgas püsinud mõnda aega 3,5?6% tasemel. Kõrgelt haritute seas on töötuid enam 45?54aastaste hulgas. Eksperdid ja tööandjad hindavad siiski suuremahulist vastuvõttu nn pehmetel erialadel ohtlikuks, sellest lainest on tööturule jõudnud mõned aastakäigud.

Alates 1997. aastast on märkimisväärselt kasvanud õppurite arv sotsiaalteaduste, ärinduse ja õiguse valdkonnas, ennekõike tasulises õppevormis. Kui 1997/98 õppeaastal jaotusid riigieelarvelistel ja riigieelarvevälistel kohtadel õppijad (v.a magistri ja doktoriõpe) suhtega 36%:64%, siis 2004/05 oli vastav suhtarv 16%:84%.

Hinnanguliselt töötab kolmandik sotsiaal- ja käitumisteaduse lõpetanutest töökohtadel, mis tingimata ei eelda kõrgkoolis omandatud teadmisi ja oskusi. Loodus- ja täppisteaduste vallas on neid oluliselt vähem.

Eesti pole eriline ? n-ö pehmed valdkonnad on olnud sama populaarsed Kesk- ja Ida-Euroopa ning mitmetes OECD riikides, kõrghariduse massiliseks muutumisest saab arenenud riikides rääkida alates möödunud sajandi keskpaigast.

1996. aastal juurutatud õppetaseme-skeemi kohendati 2002. aastal, et viia see kooskõlla Euroopa suundumustega (nn Bologna protsess). Suhtarvudes küllalt püsiva riikliku rahastamisega on Eestis napilt olnud tagatud kaks suhteliselt erinevat nähtust.

Esiteks ? kalliste erialade püsimine, mille eest täismahus maksmine käiks soovijatele üle jõu (loodusteadused, tehnika ja tehnoloogia, meditsiin, kunstialad).

Teiseks kõrgemate kraadide omandamine ehk akadeemiline järelkasv muidu odavamatel, teisisõnu õppemaksupõhiselt kaetavatel aladel (humanitaaria, ärindus ja haldus jt sotsiaalalad).

Peaks aga Eesti mitte suutma panustada lähikümnendil olulises mahus teadusmahuka õppe infrastruktuuri ja innovatsiooni soodusskeemidesse, tuleb üleilmses konkurentsis peagi loobuda enamikust laboreid ja kallist praktikakeskkonda nõudvatest aladest.

Tööjõu vaba liikumine ja konkurents talentide pärast tähendab juba praegu Eesti jaoks olulist ajude äravoolu, seda nii andekate noorte õppurite kui ka teadlaste, arstide, inseneride, õpetajate ja õppejõudude osas.

Eesti kõrgharidussektor on viimase 17 aastaga hinnanguliselt kolmekordistunud üliõpilaste hulgalt, viiekordistunud koolitusasutuste arvult, muutunud oluliselt mitmekesisemaks viljeldavate valdkondade, erialade ja õppevormide osas.

Kõrgharidust saab omandada 2005. a sügisel 6 avalik-õiguslikus ülikoolis, 5 eraülikoolis, 21 rakenduskõrgkoolis (sh 13 erakoolis) ja mõnes kutseõppeasutuses. Tuhandeid noori ja mitte enam nii noori Eesti päritolu inimesi õpib välismaal; paljudes valdkondades omandatakse eneseteostuse või rakenduse huvides teist kõrgharidust, olgu kodus või võõrsil.

Kõigile keskharidusega soovijatele kättesaadav kõrgkool vähendab aina nimetatud haridustaseme kaalu iseeneses ja suurendab survet pääseda teatud prestii?sesse õppeasutusse ja kaitsta aina kõrgemat kraadi. Eestis on selgelt tajutav kohalike õppeasutuste vaheline pinge, samas kui varjatud pinge Eesti ja välismaise kõrgkoolituse vahel võib lõppkokkuvõttes kätkeda endas suuremaidki ohte.

Kõrgkooli erialavalikul on sarnaselt kutseharidusega vastuolu tööandjate ootuste ning noorte eelistuste vahel. Nimelt napib mitmetel loodusteaduste ja tehnikaaladel kvalifitseeruvaid õppida soovijaid, keda jätkub aga küllaga tehnikakaugetel aladel.

Teadmuspõhise ühiskonna arenguks napib innovatsioonivõimelisi füüsikuid, keemikuid, biolooge, insenere. Samas pole alust arvata, et noored eiraksid eriala valides elus toimetuleku huvisid: nad leiavad tööd, valdavalt suhteliselt kõrgepalgalist.

Autor: Jaan Kõrgesaar

Hetkel kuum