Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Mitte kõik materjalid pole ohutud
Kes meist ei tahaks elada ilusas majas, ilusas nii seest kui ka väljast. Ja muidugi mugavas. Viimane tähendab ka praktilisust, ehkki mõnigi lahendus ei pruugi alati praktilisusega kooskõlas olla.
Valides omale eluaset, on üheks tähtsamaks otsustajaks ikka rahakott ning teisel kaalukausil on ruutmeetrid, asukoht, hoone arhitektuurilised eripärad.
Nimistu võimalikest teguritest, mida elukoha valikul tuleks arvestada, on tõesti pikk.
Aga oh üllatust ? eluaseme võimalikud seosed tervisega, kas otsesed või kaudsed, jäävad sageli tagaplaanile. Kui uurida kinnisvarasse puutuvaid reklaame, siis ei käsitleta taolisi asjaolusid üldse. Ja kui küsida keskmise maakleri või ehitusettevõtte esindaja käest hoone, selle asukoha ja kasutatud materjalide võimalike tervisemõjude kohta, siis võib paremal juhul eeldada kinnitust (enamasti alusetut), et kõik on ju normidega kooskõlas, järelikult sobib tervisega.
Iseendale ? kui plaanime mingit ehitus- või remonditööd ? aga me tihti ei taipagi taolist küsimust esitada. Samuti pole erilist lootust saada taolist teavet vastavate tarvete müüjatelt ega ka materjalide etikettidelt. Kas kirjeldatu näol on siis tegemist mõne mahasalatud probleemiga? Must-valget vastust siin ei ole, on nii ja naa.
Ehitusmaterjalide turg täieneb igal aastal loendamatute uute nimetustega. Hinna, tootmise lihtsuse ja kasutajasõbralikkuse poolest on tänapäeval levinud peamiselt kunstmaterjalid, iseäranis hoone siseviimistluses.
Turumajanduse paratamatuks tulemuseks on saanud materjalide minimaalsete testimistega saavutatav tootmis- ja müügiluba. Materjalide pikaaegse kasutamise puhul ilmnevad toimed tervisele ja keskkonnale on aga enamiku uute materjalide puhul teadmata.
Mitmed polümeersed materjalid, sh põrandakattematerjalid, värvid, lakid, vahad, nn sünteetilised tapeedid jne emiteerivad õhku erinevaid lenduvaid orgaanilisi ühendeid, millest mitmed võivad just kesise ventilatsiooni korral saavutada ruumiõhus niisuguse kontsentratsiooni, mis põhjustab limaskestade ärritusi ning mõnede ühendite puhul allergilisi reaktsioone; võimatu ei ole ka mõnede ühendite kantserogeenne toime.
Omaette probleem võib olla seotud materjalide elueaga. Kui enamik polümeerseid materjale saastab enim õhku äsja soetatuna, võib leiduda ka materjale, mis hakkavad jõudsasti lagunema teatud ekspluatatsiooniaja, enamasti kümmekonna aasta möödudes. Kahjuks on just taolised hinnangud uute materjalide puhul andmata (ükski tootearendaja ei saa ju endale 20 aastat kestvat testimisperioodi lubada!), see tarkus kipub tulema ikka tagantjärele.
Näiteks esimeste põlvkondade sünteetilisi vaipu (sh mistra) iseloomustas just taoline omadus. Ihaldatud stabiilsus on aga omasem looduslikele materjalidele ? kivile ja puidule, siseviimistlust silmas pidades ka lubjal baseeruvale võõbale.
Põnevaks valdkonnaks on sünteetiliste vaipkatete maailm ? ühelt poolt võivad needki olla lenduvate ühendite allikaks, teisalt võivad need aga absorbeerida õhust teisi saasteaineid. Siiski peitub viimases n-ö positiivses asjaolus ka oma pipratera ? teatud tingimustel (nt liigne niiskus või tavapärasest kõrgem temperatuur) võivad need ained jällegi vabaneda.
Üks on aga selge ? kui vaibad ise on küsitava tähendusega ruumiõhu saastatusele, siis nende kinnitamiseks kasutatavad liimained saastavad õhku sellisel määral, mis tundlikematel indiviididel võib limaskestade ärritusnähte esile kutsuda.
Üheks ?klassikaliseks? paharetiks võib lugeda formaldehüüdi, mis on liimide koostises kasutusel tänaseni ja seetõttu võib see ka liimpuidust materjalide ohtral kasutamisel saastada meie eluruumide õhku märkimisväärselt. Formaldehüüd on samuti limaskestade ärritaja ja tema vabanemisele materjalidest aitab kaasa nende märgumine.
Nn vesilahustuvad värvid on aga puhas tarbijate petmine. Ehkki lahustiks on neis materjalides vesi, on värvaine vees lahustumiseks vajalik glükooleetrite olemasolu lahuses ? selle grupi ained lahustuvad nii vees kui ka orgaanilistes lahustites ja nii võimaldavad need lahustada veekeskkonnas aineid, mis iseseisvalt vees ei lahustuks.
Tegemist on ainete grupiga, millest mitmed ühendid on ohutud, mõnesid aga peetakse tuginedes loomkatsetele küllalt toksilisteks, isegi kantserogeenseiks. Väärib märkimist, et enamik kauplustes saada olevaid värvide valmissegusid sisaldab mitukümmend nimetust aineid, mis on vajalikud üksnes materjali säilimiseks, ent mille tervisemõjude kohta pole eriti midagi teada.
Viimasel ajal ongi müügile ilmunud näiteks Skandinaavia maades juba mõningase populaarsuse võitnud tooted, mis tuleb alles vahetult enne tarvitamist kokku segada, ent mis on ka vabad teadmata tervisetoimega arvukatest lisanditest.
Materjalide väärkasutamise võimalused on loendamatud. Suuremaid probleeme võib tekitada välistöödeks mõeldud materjalide kasutamine ruumis, mille tagajärjeks võib olla nii saasteainete ülemäärane emissioon materjali poolt kui ka selle sobimatus teiste materjalidega. Üheks võimaluseks on materjali pinna katmine kihiga, mis väldib materjali ?hingamist?.
Levinud on ka veel kuivamata materjali, nt betooni, aga ka puidu jpt katmine teise materjaliga. Tagajärjeks on ühelt poolt materjalide endi kiirem lagunemine ning teiselt poolt õhu saastumine laguainetega.
Ka üksnes korralikult kuivatamata puitmaterjali kasutamine võib põhjustada nii ebameeldivate (muuseas, vahel ka meeldivate) lõhnade, ent ka limaskesti ärritavate ainete sattumise õhku ? iseäranis okaspuude vaigud sisaldavad kümneid lenduvaid ühendeid.
Analoogne on olukord, kus siseviimistluseks mõeldud materjal selleks tegelikult ei sobigi. Olgu siinkohal mainitud arvukas grupp sünteetilisi seinakatteid ning nn lateksvärve (ja teisi nende sarnaseid), mille ühiseks eeliseks on kena ja hõlpsasti puhastatav pind. Miinuseks aga asjaolu, et häirub materjali ja õhu vaheline nn ainevahetus, iseäranis oluline on see veeauru osas.
Niiskusvahetus materjalide ja õhu vahel on oluline ka hoone asukate komfordi seisukohalt, kuna suurema õhuniiskuse puhul seob materjal osa niiskust ning kuivemates oludes jällegi vabastab, tagades nii mõnusama sisekliima.
Omalaadne situatsioon kujuneb soojusisolatsiooni eiramisel, kus siseviimistluses kasutatav materjal (nt kipsplaat) on vahetus kontaktis jaheda välisseinaga, mistõttu kondenseerunud niiskus absorbeeritakse materjalide poolt. Ühel hetkel arenev hallitus aga materjalidevahelisi piire enam ei tunnista ning soovimatu materjalirikkuja, allergeenide ja ebameeldiva lõhna allikas ongi majas.
Mida tegelikult on võimalik ennustada ja milliseid tagajärgi on materjalide õige valikuga võimalik vältida või vähemalt leevendada? Ehkki taolisi nähtusi võib olla palju ja oma laadilt väga erinevaid, on sagedasemad paharetid alljärgnevad.
Avariiline niiskuskahjustus, mis sugeneb enamasti katuse või torustiku lekke tagajärjel. Ka hoone väliskonstruktsioon võib teatud tingimustel liigselt niiskust läbi laskma hakata.
Harva on materjalide niiskuskahjustuseni viiv leke selline, et saab kohe silmale nähtavaks. Vast hoonelt katuse viiv tormi-iil või keldreid täitev liigvesi on siinkohal eranditeks. Pisitasa materjalidesse imbuv niiskus pakub soodsa elupaiga mikroobidele, eelkõige (hallitus)seentele, kuna need on elutingimuste osas vähenõudlikumad kui bakterid ja kõrgemad organismid. Kord niiskunud ja hallitusest tabatud materjal võib aga pärast lekke kõrvaldamist rikutuks (inetuks või rabedaks) jäädagi.
Olukorda leevendab taolise protsessi igas etapis võimalus, et niiskusest ohustatud materjal saab hingata; halvendab aga selle kaetus õhku ja niiskust mitteläbilaskva materjaliga. Viimastel ei peakski õigupoolest meie hoonetes, iseäranis kodudes kohta olema.
Ventilatsiooni halvenemine esineb tavaliselt seoses sooviga säästa soojusenergiat.
Läbimõtlematu pakettakende paigaldus (vt näide) ning igal muul viisil ventilatsiooni minimeerimine, mille äärmuseks on köögis, tualettruumides ja mõnikord ka tubades esinevate ventilatsiooniavade kinnikatmine, toob kaasa mitmete saasteainete kuhjumise ruumis.
Olgu siinkohal nimetatud materjalidest erituvate ainete kõrval ka põlemisproduktid (gaas, ahiküte, suitsetamine), niiskus (inimese enda ainevahetus, pesu kuivatamine, toidu valmistamine) ning inimese argise tegevusega kaasnevad saasteained (värvid, liimid, puhastusvahendid jne).
Teiseks tagajärjeks on õhu liikumise puudumine välisseinte pindade läheduses, mistõttu külmal aastaajal tekkiv kondensaat ei aura tagasi õhku, vaid absorbeeritakse hoopiski materjali poolt. Lõpptulemus on hallitav sein.
Ehitusmaterjalide turg on kui omaette maailm, kus leidub sobilik materjal igaks otstarbeks, ent kus õige leidmine pole siiski lihtne.
Mitmekesise valiku puhul tuleks ühe olulise kriteeriumina silmas pidada materjali toimet tervisele. Mõnede materjalide infolehel võib õnneks vähemalt mõningast vastavasisulist teavet leida.
Samas on ka Euroopa Liidu õigusaktides tänaseni hulk lünki, mis lubavad toota ja turustada kemikaale, mille tervisemõju pole põhjalikult hinnatud, ning varustada tooted minimaalse teabega, kus materjali tegelik koostis ja võimalik toime tervisele jääb saladuseks.
Arvamus, et plastaken on halb ja nõukogude ajal ehitatud hoonetele sobimatu, on väär. Küsimus ei ole mitte aknas ega selle raami materjalis, vaid ventilatsiooni vähenemises pärast õhutihedate akende paigaldamist. Nõukogude ehitusnormid arvestasid asjaoluga, et tollased aknaraamid polnud eales õhutihedad ning ruumide üldise ventilatsiooni arvestamisel oli sel nn infiltratsioonil oma kindel osa. Õhutihedate pakettakende paigaldamisel jääb see osa ventilatsioonist mängust välja, akende parema soojapidavuse tõttu ei toimi ka erinevate pindade temperatuuride erinevusest tingitud õhu liikumine. Tulemuseks võib olla asjaolu, et lisaks ruumide üldisele õhupuudusele (tegelikult on tegemist meie aistingutega ruumiõhus kuhjunud saasteainete toimel) häirub nn ainevahetus jahedama välisseina ja ruumiõhu vahel ja materjalide suur niiskussisaldus kulmineerub hallitusseente kasvuga. Plastraamiga aken ise on (vastavalt reklaamile) praktiliselt hooldusvaba ning keemiliselt inertne. Mõnede raamide konstruktsiooni on lisatud ka ventilatsiooniavasid, ehkki kindlaim viis ruumide korraliku ventilatsiooni tagamiseks on kas regulaarne tuulutamine akende kaudu, ventilatsiooni ahtide avatud ja korras (puhtad ja prahist tühjad) hoidmine või mehaanilise ventilatsiooni rakendamine. Sealjuures üks ei välista teist ning parim tulemus ongi mitme võimaluse samaaegne rakendamine.
Nn vesilahustuvad värvid on puhas tarbija petmine. Ehkki lahustiks on neis materjalides vesi, on värvaine vees lahustumiseks vajalik glükooleetrite olemasolu lahuses ? selle grupi ained lahustuvad nii vees kui ka orgaanilistes lahustites ja nii võimaldavad need lahustada veekeskkonnas aineid, mis iseseisvalt vees ei lahustuks.
Tegemist on ainete grupiga, millest mitmed ühendid on ohutud, mõnesid aga peetakse tuginedes loomkatsetele küllalt toksilisteks, isegi kantserogeenseiks. Väärib märkimist, et enamik kauplustes saada olevaid värvide valmissegusid sisaldab mitukümmend nimetust aineid, mis on vajalikud üksnes materjali säilimiseks, ent mille tervisemõjude kohta pole eriti midagi teada.
Kipsplaat on tänaseks laialt levinud materjal. Ühelt poolt on see küllaltki keskkonnasõbralik mater-jal, teiselt poolt on see ka kasutajasõbralik materjal, vähemalt ehitajat või remon-dimeest silmas pidades. Tänu võimele siduda märkimisväärselt niiskust ja seda kuivemates tingimustes taas vabastada on kipsplaat ka mõõdukas ruumiõhu niiskuse regulaator. Sellise toime eelduseks on aga, et kipsplaati kattev materjal peab olema veeaurule läbitav. Välisseinte läheduses on aga külmal aastaajal oht, et kipsplaat absorbeerib niiskust isegi ülemäära. See saab teoks, kui õhuvahe jääb liiga väike või isolatsioonimaterjali kiht saab väga õhuke. Hoolimata kergelt aluselisest reaktsioonist on kips väga hea kasvupinnas hallitustele. Seetõttu sobib kipsplaat pigem hoonesiseste konstruktsioonide ehitamiseks ning kasutamist välisseinte katmisel tuleks hoolega kaaluda.
Mitmed polümeersed materjalid, sh põrandakattematerjalid, värvid, lakid, vahad, nn sünteetilised tapeedid jne, emiteerivad õhku erinevaid lenduvaid orgaanilisi ühendeid, millest mitmed võivad just kesise ventilatsiooni puhul saavutada ruumiõhus niisuguse kontsentratsiooni, mis põhjustab limaskestade ärritust ning mõnede ühendite puhul allergilisi reaktsioone; võimatu ei ole ka mõnede ühendite kantserogeenne toime.
Kaupluses ehituskeemiat valides tasub uurida enamasti purgi tagaküljele paigutatud märgistusi toote kahjulikkusest inimestele ja keskkonnale.
Autor: Argo Soon