Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Uus seadus kergitab kaevetasusid kordades
Keskkonnaministeeriumi keskkonnakorralduse ja -tehnoloogia osakonna juhataja Rein Raudsep märgib, et olulisem asjaolu, millest kaevandamise eest küsitav tasu oleneb, on maavara väärtuslikkus ? nt tehnoloogilise lubjakivi või klaasiliiva kaevandamisõiguse tasu on palju kõrgem ehituslubjakivi või ehitusliiva eest võetavast tasust.
?Samas loeb ka maavara kvaliteet, samuti teadaoleva varu piiratud kogus, kuna piiratud koguses oleva maavara tagavara kasutamise eest võetakse kõrgemat tasu,? selgitab Raudsep.
Kaevandamisõiguse tasu määrab Raudsepa sõnul riik. ?Lähiajal võetakse vastu keskkonnatasude seadus, mille eelnõu on praegu Riigikogu menetluses, ning siis hakatakse kaevandamisõiguse tasu võtma sellele seadusele põhinevalt,? räägib Raudsep.
Aastas keskkonnakasutuse eest kümneid miljoneid kroone maksva ASi Eesti Põlevkivi keskkonnajuht Kalmer Sokman ütleb, et Riigikogus menetlemisel olevas keskkonnatasude seaduse eelnõus käsitletakse maavarasid paragrahvis 9.
?Seaduse seletuskirjas on toodud ka töögrupp, kes eelnõu koos tasumääradega koostas,? selgitab Sokman. ?Kui võrrelda keskkonnatasude kavandatavaid määrasid praegusega, võib märgata tasude järsku tõusu ? maavarade kasutuse osas kaks korda ja kaevandusvee erikasutuse puhul kuni seitse korda!?
Sokmani sõnul ei ole koostajad kaevandajate arvamustega karvavõrdki arvestanud. ?Ka vastatud ei ole, kusjuures seadus on kavas kehtestada alates 1. jaanuarist 2006,? ütleb Sokman. ?Etteteatamise tähtaeg jääb häbematult lühikeseks.?
Eesti Turbatootjate Liidu juhi Erki Niitlaane sõnul saab keskkonnamaksustamist korraldada mitmeti, nii tekke- kui ka kulupõhiselt.
?Tekkepõhine võiks siis olla ressursi maks ja kulupõhine maks heitmete eest, mis iganes need siis ka ei oleks,? selgitab Niitlaan. ?Ida-Euroopas on rohkem levinud esimene ja Lääne-Euroopas teine lähenemine, ehkki reaalsuses on loomulikult enamikul juhtudel tegu kombinatsiooniga.?
Keskkonnaministeeriumi jutt maksudest on Niitlaane arvates küll tore ja teoorias õige, kuid maksude määramisel ei ole need parameetrid kuidagi numbriliselt määratud. ?See tähendab, et maksu määramisel ei ole olemas valemit, mis võtaks arvesse maavara väärtuslikkuse, kvaliteedi või defitsiitsuse komponendi,? leiab Niitlaan. ?Maksud on määratud tunnetuslikult ja tegelikult puudub selge ülevaade erinevate maavaradel põhinevate tootmistsüklite omahinnast ja kuidas ühe või teise maksu tõstmine tööstust reaalselt mõjutab.?
Niitlaan leiab, et keskkonnatasude kergitamise juures ei ole arvestatud majanduslikku situatsiooni. ?Viimase aastaga on kütuse hind kahekordistunud ja palkade tõus on ka keskmiselt 15?20%,? märgib ta.
Üleriigilise tähtsusega maardlate kaevandamisõiguse tasu laekub 30% ulatuses riigieelarvesse ja 70% ulatuses kohalikku eelarvesse. Vee erikasutuse tasu jaguneb 50% riigile ja 50% omavalitsusele. Saastetasu laekub riigieelarvesse.
Taas on päevakorral maavarade kaevandamisõiguse tasu määrade muutumine, mis takistab oluliselt ettevõtluskeskkonna stabiilset arengut.
Praeguse seisuga on mitmetel ehitusmaterjale tootvatel ettevõtetel, sh ASil Wienerberger, valminud 2006. aasta majandusaasta eelarve ning osa järgmise aasta toodangust ka eellepingutega müüdud. Ehitusmaterjalide turul kahjustab sellelaadne seadusandluse muutmine suurettevõtteid, kes planeerivad oma arengu- ja investeeringute protsessi pikaks perioodiks. Taoline seadusandluse muutus mõjub negatiivse üllatusena välisinvestoritele, viidates just otsuste ebastabiilsusele. On ju räägitud Eestist kui välisinvestoritele ettevõtluse arendamiseks vägagi soodsast riigist, antud juhul ei vasta maksumäära ootamatu tõstmine kindlasti nende ootustele. Meie uue tellisetehase 250 miljoni krooni suuruse investeeringu tasuvusele on see väga kurva mõjuga.
Kaevandusõiguse tasu tõstmised on ehitusmaterjalide tootjatele tekitanud juba aastaid segadusi. Probleemi on korduvalt tõstatanud ka Eesti Ehitusmaterjalide Tootjate Liit, kes on andud mõista, et riik võiks kinni pidada eelnevalt antud lubadustest ning just pikemaajalisi investeeringuid silmas pidades teavitada maksumäärade muutustest aegsasti ette.
Aastal 2001 koostas keskkonnaministeerium küll kaevadamistasu maksumäära tõusu kava kuni aastani 2015, kuid kahjuks pole sellest kinni peetud. Oluline on koostada plaan, mis näeb ette kaevandamistasude tõusu pikas perspektiivis ning teeniks majanduskeskkonna stabiilse arengu eesmärke.