Tartu linna köetakse valdavalt taastuvate küttematerjalidega

Artikkel

- Uudised
- 15. november 2005 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Tartu linna köetakse valdavalt taastuvate küttematerjalidega
Kasutatavad küttematerjalid jagunevad laias laastus taastuvateks ? puit, biomass ? ning taastumatuteks ? gaas, masuut jt.
Fortum Tartu kontsern, mis varustab Tartu linnas soojusenergiaga ligikaudu 80% tsentraalselt köetud elamispindadest, tegi valiku kohalike taastuvate küttematerjalide kasutamiseks juba mitu head aastat tagasi. Siiani pole nad pidanud oma valiku õigsuses kahtlema.
Peamiselt kohalikke biokütuseid kasutav Anne katlamaja tarbib päevas kuni 1600 kuupmeetrit küttefreesturvast, tükkturvast, hakkepuitu või puidujäätmeid. See on kogus, mida peab kohale toimetama ligikaudu 30 veoautot.
Kuigi puidul on vaid üks ja turbal ligikaudu viis protsenti köetavast massist see osa, mis tuhana prügimäele viiakse, tuleb siiski ka selleks tarbeks nii mõnigi veoauto koormata.
Parimaks kohalikuks küttematerjaliks hindab Fortum Tartu kontserni kuuluva ASi Tartu Jõujaam juhatuse esimees Margo Külaots küttefreesturvast.
Küttefreesturba kasuks räägib eelkõige selle väike ekspordimaht aiandusturbaga võrreldes. Samuti on küttefreesturba hind märgatavalt madalam kui samalaadsel tükkturbal. Kõige rohkem raskusi on puidujäätmete ja eriti saepuru hankimisega. Kui veel viis aastat tagasi oli saepuru odavaim küttematerjal, siis praeguseks on suures osas pelletite tootmise ja ekspordi tõttu selle kasutamine katlamajades väga kulukaks muutunud.
Kohalike kütuste, eriti turba, kasutamise kasuks räägib ka asjaolu, et maapiirkondades, mis Tartu linna katlamajasid turbaga varustavad, on turba kaevandamine ja edasine
töötlemine peamiseks sissetulekuallikaks. Niimoodi on saadav tulu tegelikult mitmepoolne.
Turgutades majandust perifeersemates piirkondades, tagatakse stabiilne ja taskukohase hinnaga soojusenergia linnas.
Siinkohal osutub muidugi piiravaks turbamaardlate ja linna katlamajade vahemaa ja sellest tulenevad kulutused transpordile, kuid väga hea kütteväärtusega toormaterjali korral võib varumiskoht ka päris kaugel asuda. Kaugeim koht, kust Tartus kasutatav küttematerjal pärineb, on Ida-Virumaal.
AS Tartu Jõujaam on Fortum Tartu kontserni kütusevarustajana kindlustanud oma tagala turbamaardlate avamisega samas piirkonnas. Turbaväljad, mis tagavad kuni kahekümneks aastaks stabiilse kütusevaru, annavad ka ettevõttele tuleviku ees kindlustunde ja õhutavad arengusse investeerima.
Uudsetele lahendustele mõeldes plaanitakse juba aastal 2008 käivitada Tartus koostootmisjaam. Idee kohaselt toodab see jaam kohalikust biokütusest soojus- ja elektrienergiat.
Kuna üks suund ei sega teist, siis tuleb tõdeda, et sellisel moel on tagatud kohalike ressursside maksimaalselt efektiivne ja säästlik kasutamine.
Paraku nendib Margo Külaots, et koostootmisjaama rajamise protsess on praegu peatunud seadusandjate puuduliku tegevuse tõttu.
Praegustele ja uutele kaugkütte tarbijatele ütleb Margo Külaots, et elanike kaugküttevõrguga liitumise kohustus linna kaugküttepiirkonnas pole pelgalt paragrahv, mida peab justkui kellegi kiusu pärast täitma. Seadusest tuleneva kohustuse peamine eesmärk on efektiivne soojuse ja elektri koostootmine, mis tagaks ka tulevikus elanikkonnale võimalikult soodsa kaugkütte hinna.
Võrreldes teiste kütteviisidega, suudetakse Tartus juba praegusel ajal pakkuda soodsamat hinda ja kvaliteeti ning sama tendentsi jätkumist loodab Margo Külaots ka tulevikus.
Autor: Kuldar Kollom
Hetkel kuum