Kas loto on vähkkasvaja?

Seoses hasartmängude populaarsuse jätkuva kasvuga on üha rohkem meedias kajastust leidnud nende mängudega kaasnevad negatiivsed tagajärjed, nagu mängusõltuvus, suurte summade kulutamine, võõra raha loata kasutamine ning osalejate kokkumäng ennustusmängude puhul.

On ka tavaks saanud, et asjaosalised üritavad probleemi teiste kaela lükata. Artiklis ?Mängusõltlane võib päevas tuulde lennutada 100 000 krooni? (Õpetajate Leht 19.11.2004) küsib Eesti Hasartmängude Korraldajate Liidu (EHKL) esimees Tõnis Rüütel: ?Kasiino on paha, aga loto on ?püha lehm?. Kas hoopis lotos pole vähkkasvaja??

Temast maha ei jää ka Enno Heinla, ASi Kristiine Kasiino juhatuse esimees, kes oma vastukajas ?Äripäev ei tunne kasiinoäri? (24.10.2005) interpreteerib 2004. aastal Faktumi läbi viidud uuringut: ?Selles on küll kirjas, et Eestis on 25 000 hasartmängusõltlast, kuid enamiku moodustavad lotosõltlased (Bingo Loto, Summi jt lotode mängijad). Kasiinosõltlasi on hinnanguliselt 10 000. Kasiinosõltuvus on Eestis olemas, kuid lotosõltuvus, narkosõltuvus, alkoholism ja suitsetamine on siiski levinumad pahed.?

Faktumi uuringu ?Elanike kokkupuuted hasart- ja õnnemängudega? puhul on tegemist tänuväärse algatusega, mis annab ülevaate, kui palju on inimesed kokku puutunud hasartmängudega ning milline on hasartmängude mõju neile. Paraku ei täpsusta uuring, millest siiski konkreetselt sõltuvus on tekkinud.

TNS Emor korraldas 2003. aasta lõpus Eesti Loto tellitud turu-uuringu, millest selgus, et loteriiga oli kokku puutunud 85% kõigist hasartmängude mängijatest ehk üle 460 000 inimese. Kasiinodes mängijaid oli 77 000. Hasartmängude korraldajate 2003. a müügitulude põhjal kulutas keskmine lotomängija aastas alla 450 krooni, kasiinokülastaja aga umbes 13 000 krooni. Siin pole arvestatud mängijatele väljamakstud võite ega seda, et mängudes osalevad välismaalased, mis muudab kohaliku elaniku poolt hasartmänguettevõttesse jäetud rahasumma väiksemaks.

Eesti Loto ei ole aktiivselt tegelenud hasartmängusõltlaste probleemi ega süüdlaste otsimisega. Leian, et loterii on mäng, mis on populaarne suure hulga inimeste seas, kellest paljud mängivad regulaarselt. Loteriimängu iseloomu tõttu on piisavalt aega ?mahajahtumiseks? (pileti ostmisele ei järgne kohe loosimine) ja seetõttu ei teki mängijal reeglina ei kirge ega sõltuvust. Pigem on tegemist meeldiva harrastusega, mis seondub küll ka lootusega võidule.

Enno Heinla kutsus üles Äripäeva ajakirjanikke õppima EHKLi esindajate käest hasartmängude korraldamise põhitõdesid. Loodetavasti suudavad antud organisatsiooni esindajad mainitud tõdede selgitamise juures ärihuvidest kõrgemal seista.

Pean õigeks, et korraldataks uus uuring, mis nüüd juba täpsemalt selgitaks välja, millest konkreetselt inimesed sõltuvusse jäävad. Uuringu peab läbi viima sõltumatu organisatsioon ja täpsusega, mis välistaks asjaosaliste poolt hilisema uuringutulemuste vaba tõlgenduse.

Mida täpsemalt ja regulaarsemalt uuringuid läbi viia, seda selgem pilt tegelikust olukorrast tekib. Olles varustatud korrektse infoga, saavad asjassepuutuvad organisatsioonid olla efektiivsemad hasartmängusõltuvuse tekkimise ennetamisel ja tagajärgede leevendamisel. Samuti peaks vähenema võimalus konkurentide halvustamiseks.