Janno Reiljan • 15. detsember 2005 kell 22:00

Dividendid Eesti Energiast? Riik võtab lihtsalt omanikutulu

Tuleval aastal kavatseb riik kasseerida Eesti Energiast (EE) riigieelarvesse pool miljardit krooni dividende. See otsus tõmbas endale paljude inimeste tähelepanu. Kas ei vähene selle tulemusena EE investeerimisvõime? Kas ei tõsta dividendide väljaviimine pikemas perspektiivis elektri kWh hinda? Kas ei võiks EE-le riigi poolt jaotatud saastekvootide müügist laekuva raha arvel hoopiski pidurdada kWh hinnatõusu? Üksikuna võetuna tunduvad vastused neile küsimustele lihtsad ja iseenesestmõistetavad. Tegelikult on aga olukord tunduvalt keerulisem ja käsitleda tuleb riigi dividendipoliitikat tervikuna.

Riigile tervikuna kuuluvate ettevõtete (EE, Tallinna Sadam, Lennuliiklusteenindus, Eesti Loots, Eesti Post jt) kasutuses on suur hulk rahva ühisvara. Seda vara tuleb kasutada parimal viisil kogu rahva teenimiseks.

Kui varalt teenitakse kasumit, tuleb otsustada selle edasine kasutamine ? investeerimiseks või omanikutuluna riigieelarvesse üldiseks hüvanguks. Näiteks Tallinna Sadam annab eelarvesse ligi 300 miljonit krooni aastas, viimase viie aastaga kokku üle 1,3 miljardi krooni. Lennuliiklusteenindus panustas aastail 2001?2005 kokku 224, Eesti Loots 218 ja Eesti Post 67 miljonit.

20miljardilise väärtusega ja enam kui 6 miljardi kroonise käibega EE on seni olnud erand. Esmakordselt võttis riik omanikuna EE-lt dividende tänavu 97 miljonit. Järgmise aasta pool miljardit krooni dividende on EE ja ülaltoodud ettevõtete suurust võrreldes küllalt tagasihoidlik summa. Miks huvitavad meediat EE dividendide puhul küsimused, mida aastate jooksul ei ole tõstatatud Tallinna Sadama jt riigiettevõtete dividendide suhtes?

Erinevalt EEst teenindavad Tallinna Sadam, Lennuliiklusteenindus ja Eesti Loots ettevõtteid, peamiselt koguni välisettevõtteid.

Väikesele ettevõtete grupile osutatavatelt teenustelt turuhinna küsimist ja sellelt õiglase osa riigieelarvesse kasseerimist on meedial raske inimestele huvitavaks muuta. Elektrit tarbivad aga kõik ettevõtted ja loomulikult ka majapidamised. Dividendipoliitika, mida me peame loomulikuks (välis)ettevõtete suhtes, tekitab meid endid puudutades elava vastureaktsiooni.

Ajakirjandusliku üldsuse huvi seisukohalt peaks võrdlema ka EE ja näiteks Eesti Telekomi dividendipoliitikat. Mõlemad teenindavad sisuliselt kõiki ettevõtteid ja majapidamisi. Eesti Telekomilt on aastail 2001?2005 laekunud riigieelarvesse üle 1,2 miljardi krooni. Kuna Eesti riigi osalus on selles ettevõttes alla kolmandiku, siis on viie aastaga dividendidena ettevõttest välja viidud ligikaudu neli miljardit krooni.

Miks ei ole Eesti ajakirjanduslik üldsus EEga analoogseid küsimusi tõstatanud Eesti Telekomi dividendipoliitika suhtes? Kas Eesti Telekomi (välis)omanikel on mingid eriõigused Eesti riigi kui EE omanikuga võrreldes?

Kaks korda esitas allakirjutanu Rahvaliidu nimel Riigikogus otsuse-eelnõu, mille kohaselt oleks EE poolt nõutav elektri hind arvestanud ainult elektri tootmise, ülekande ja jaotamise jooksvate kulude ning investeeringute rahastamise vajadust. Majapidamistele müüdava elektri hind oleks katnud ainult kulusid ja investeeringud oleks kaetud laenurahaga. Sellisel juhul ei oleks elektri hind sisaldanud dividendidena jaotamisele kuuluvat omanikutulu.

Eestis valiti teine arengutee. Rahvaliidu elektri hinna reguleerimise ettepanek lükati paremerakondade häältega tagasi. Selle tulemusena kujundab elektri hinna Eestis energiaturu inspektsioon, lähtudes kulude tasemest ja normaalseks peetavast kapitali kasumitootlusest.

Sellega määrati ka EE suhtes rakendatava dividendipoliitika alused. Normaalne turuhind toob lisaks kõigi kulude katmisele sisse ka omanikutulu. Riigile kuuluva ettevõtte omanikutulu peab laekuma dividendidena riigieelarvesse.

Lisaks normaalsele turuhinnale laekub EE-le ka suuri erakorralisi tulusid. Põlevkiviõli hinna kahekordistumisest saadud ekstratulu võetakse riigieelarvesse tarbijatele ülemäärase soojahinna tõusu kompenseerimiseks.

Saastekvootide müügi võimalus tekkis Eestis peamiselt iseseisvuse taastamise järgse majanduslanguse, mitte aga energiatootmise efektiivsuse tõusu tulemusena. Seetõttu on õiglane osa kvootide müügitulemist suunata riigieelarvesse majandusarengu toetamiseks.

Tegelikkuses jätab riik oma normaalse omanikutulu esialgu veel täielikult EE käsutusse. Seetõttu ei arvesta elektri hind isegi mitte inflatsioonimääraga, mis tähendab elektri reaalhinna langust.

Hetkel kuum