Palgakindlustus - uus viis töötaja kaitseks

Paljud inimesed muretsevad selle üle, mida globaliseerumine ja infotehnoloogia areng nende palkade ja elatisega teha võivad. Muidugi tunneme me kaasa inimestele, kes keskikka jõudes avastavad, et teises maailma otsas asuv madalamapalgalisem tööline või hoopis masin on nad välja vahetanud. Kuid vähe on olnud konstruktiivset arutelu uute ideede üle, et mida siis ette võtta.

Paar aastat tagasi oli uus kuum mõte palkade kindlustamine. Idee tundus lihtne: valitsus kaitseb inimesi, keda ähvardab oht töökoht kaotada ja sama palga eest mitte uut leida. Riiklik programm pidi maksma inimestele mingi aja jooksul kinni osa nende vana ja uue palga vahelisest erinevusest.

2002. a võeti USAs vastu pilootprogramm. Samal ajal arutati ettepanekut Saksamaal. Programmid on leidnud rakendust või kõlapinda Suurbritannias, Prantsusmaal, Šveitsis ja Iirimaal.

Üks palgakindlustuse eelis on, et see võib osutuda riiklikest kutseõppeprogrammidest tõhusamaks. Valitsuse programmides osalenud inimesed ei suuda tihtipeale leida koolituse lõppedes lubatud palga eest tööd. On palju mõttekam, kui ümberõppe viib läbi tööandja ise, kes tahab, et töö tehtud saaks, ja teab täpselt, mis oskusi töölisel tarvis läheb. Kaks aastat tundub ümberõppeks piisav aeg, pärast seda võib töötaja jõuda kõrgema palgani ka valitsuse abita.

Aga valitsused ei ole tahtnud palgakindlustusprogramme eriti laialt rakendada, sest nad kardavad, et kulud lähevad väga kõrgeks, kui inimesed hakkavad neid massiliselt ära kasutama. Nii piirdub USA programm üle 50aastaste tootmistöölistega, kel puuduvad ülekantavad oskused. Toetuse ülempiir on 5000 dollarit (65 000 kr) aastas. Programm on unustuse hõlma vajunud ja kui seda ei uuendata, siis saab see järgmisel aastal läbi.

Kõige paremini aitab asjale elu sisse puhuda arusaamine, et palkade kindlustamine on ainult üks mitmest uuest ideest, mis aitab saabunud sajandi riske maandada. Praeguse süsteemi põhiline nõrkus on selles, et see aitab inimesi vaid lühikese aja jooksul ja loodab ümberõppe ergutamise pikaajalisele kasule.

2003. a pakkusin välja teistsuguse mõtte, mille nimetasin elatiskindlustuseks. Nagu nimigi ütleb, peab see pakkuma enamat kui lühikest puhkepausi või ümberõppetoetust. See aitab toime tulla pikaajaliste muutustega tööjõuturul ja toetub turule, mitte valitsusprogrammidele. Erakindlustaja hakkab maksma poliisi ostjale sissetulekut, kui keskmise sissetuleku indeks tema sektoris ja piirkonnas märkimisväärselt langeb. See sissetulek jätkub seni, kuni indeks püsib madalal, mitte vaid paari aasta jooksul. Teisisõnu, see kindlustus kaitseb sissetulekuriskide eest tervel eluajal.

Üks põhjus, miks riiklikud palgakindlustusprogrammid ei saa lõputult kesta, ongi nn moraalne oht: võimalus, et inimesed muutuvad laisaks või võtavad vastu lihtsama, madalamalt tasustatud töö, kasseerides samas sisse kindlustust, mis tagab neile nõudlikuma ameti eest makstava palga.

Elatiskindlustuse puhul seda juhtuda ei saaks, sest selle maksed oleksid seotud sissetulekunäitajate tõusu ja langusega, mis on üksikisiku kontrolli alt väljas. Kuna maksed paneb paika turg, siis oleksid need kõrgemad ametite puhul, millele turg näeb teenuste sisseostmise või tehnoloogia arengu näol ohtu. See annab töötajatele varase hoiatuse.

Siiski on mõlemad kindlustusviisid vajalikud ning tulevikus peab mõtlema veelgi uutele võimalustele, kuidas saaksime end nii turu kui valitsuste abiga paremini kindlustada suurima kogu maailma töötajaid ähvardava riski vastu.