Saksamaa kaotab oma tulevikku

Aasta tagasi oli Saksamaa uus võluv kantsler Angela Merkel oma valimiskampaania viimases etapis. Konkurent Gerhard Schröder jäi tema kristlikest demokraatidest (CDU) avaliku arvamuse küsitlustes nii kaugele maha, et ta arvas end mäekõrguselt võitvat. Ja selgitada liberaalse kasinusprogrammi karme punkte oma valimiskampaanias. Merkel teatas isegi käibemaksu tõstmisest, mida tema uus valitsus tõepoolest 2007 rakendada otsustas.

Saksa valijad tema ausust aga ei hinnanud. Kui ta nimetas proportsionaalset maksu pooldava juuraprofessori Paul Kirchhoffi rahandusministri kandidaadiks, muutus Merkeli valimisetteaste luupainajaks. Ta kaotas oma juhtpositsiooni peaaegu täielikult ja võitis lõpuks väga napilt, mis ei võimaldanud tal moodustada koalitsiooni liberaalsete vabade demokraatidega. Selle asemel pidi ta koalitsiooni minema Schröderi sotsiaaldemokraatidega (SDP), ehkki ilma Schröderi endata.

Merkeli esimene aasta valitsuses lõpeb peagi. See on olnud edukas rahvusvahelistes suhetes. Ta võitis oma ELi partnerite austuse ja suutis päästa Saksamaa kahjustatud suhted USAga. Teesklematu käitumine ja intellektuaalsed võimed (tal on füüsikas doktorikraad) tõid talle kiiresti paljude lugupidamise, k.a Vladimir Putini oma, kelle keelt ta ladusalt räägib.

Ometi valmistas Merkel pettumust kõigile, kes lootsid teda jätkavat Schröderi sisemajanduse reforme. Kuigi tema partei programmis räägitakse kokkulepetest aü-ga, töökohtade kaitse nõrgendamisest ja eriti sotsiaalsüsteemi stiimulite revideerimisest, on tema valitsus neil teemadel enamasti vaikinud. Ettevaatlik samm palgasubsiidiumite suunas, mille valitsus on astunud, on dekoratsioon.

Seega on Merkel siiani maha jahutanud kõik lootused, et olulised ja rasked reformid, millest ta oma kampaania ajal teatas ja mida Saksamaa kiiresti vajab, viiakse läbi CDU-SPD "auväärse" koalitsioonivalitsuse ajal. Ta on päevakorda võtnud tervishoiu- ja ettevõtete maksustamise reformi, kuid seni esitatud kavad ei osuta mingil moel läbimurdele.

Stagnatsiooni on jõuliselt kritiseerinud meedia ja mõjukas Wirtschaftsrat (majandusnõukogu) - ettevõtjate ühendus, kellele CDU meelt mööda on. Isegi Saksa kristlike demokraatide president Horst Köhler on pidevalt valitsusele meenutanud vajadust majandusreformidega edasi minna, et sillutada teed jätkusuutlikule majanduskasvule. Miks siis Merkel enamat teha ei julge? Miks ta ei hoia kinni lubadustest, mida oma kampaania ajal andis?

Pinnapealne vastus on, et tema koalitsioonipartner SPD ei soovi edasi liikuda. Tekib järgmine küsimus: miks SPD ei soovi Schröderi reformikava jätkata.

See küsimus viib Saksamaa poliitilise stagnatsiooni tõelise põhjuseni - rahva enamus lihtsalt ei toeta liberaalseid reforme, need tooks lähiajal kaasa liiga palju kaotajaid. Saksamaa ekstensiivne sotsiaalsüsteem kulutab 31% riigi SKPst. 41% valimisealisest täiskasvanud elanikkonnast elab peamiselt riigi rahaülekannetest nagu pension, stipendiumid, töötu abiraha, invaliidsustoetused ja sotsiaalabi. Ida-Saksamaal on see arv rabavalt 47%.

Täiskasvanute seas, kes tegelikult hääletavad, moodustavad riigiraha saajad selge enamuse. 40% tulusaajatest ei maksa üldse mingit tulumaksu. Pole ime, et rahvastiku tohutu enamus eelistab heaoluriigi tugevdamist.

SDP sai neist eelistustest teada valusa õppetunni kaudu, kui Schröderi liberaalsed reformid, nii ettevaatlikud kui need ka olid, ärgitasid sisemaisele vastuhakule ja põhjustasid Oskar Lafontaine, tema eelkäija partei esimehe kohal, lahkumise SDPst ja uude parteisse astumise. Lafontaine mängib nüüd otseselt riigiraha saajate eelistustele ja okupeerib kindlalt Saksa poliitika vasaku leeri, unistades igavesti kestvast heaoluriigist, mis võib toetuda piiramatutele ressurssidele.

Pärast seda kui Lafontaine'i "vasakpoolne" partei liitus Ida-Saksamaa ekskommunistidega, kindlustas see kindla valijate baasi, muutes riigis poliitilist tasakaalu. Seistes silmitsi väljavaatega kaotada uuele parteile liikmeid ja valijaid, ei saanud SPD lihtsalt lubada Schröderi reformikava jätkamist.

Paljud kristlikud demokraadid võivad unistada järgmistest valimistest ja uuest koalitsioonist vabade demokraatidega - ja võib-olla rohelistega -, mis teostaks vajalikud sotsiaal- ja tööturureformid. Reaalsus on aga, et CDU juhiroll orienteerib partei ümber sotsialistlikuma suhtumise suunas, et tõmmata ligi suuremat osa valijaskonnast. Selliste poliitiliste mahhinatsioonide keskel kaotab Saksamaa järk-järgult oma tulevikku.