Tartu toomkiriku romantilised varemed

15. sajandi lõpuks oli katoliiklik Tartu toomkirik oma täies hiilguses valmis. 16. sajandil Saksamaalt alguse saanud reformatsiooniliikumine kritiseeris paavstivõimu ja pühakute austamist. Hermann Marsow ja Melchior Hoffmann pooldasid paavstivõimuvastast radikaalsemat suunda, mis tõi kaasa ulatusliku pildirüüste. 10. jaanuaril 1525. aastal tungis märatsev rahvahulk Tartu toomkirikusse, murdes ukse maha ja rüüstates ruume põhjalikult. Tartu toomkirik jäi sellest sündmusest hoolimata katoliikliku piiskopi kontrolli alla. Aga 1558. aasta oli toomkiriku jaoks kurb. Liivi sõda jõudis selle aasta suvel Tartusse, piiskop Hermann II Venemaale küüditamisega piiskopiriik hävis ning Tartu toomkirik jäi hingetuks ja tühjaks.

1582. aastal tulid poolakad Tartusse. Plaan korraldada Tartu toomkirikus pidulik jumalateenistus ebaõnnestus, kuna kirik oli kehvas seisus. 1624. aastal sai kirik kannatada jaanitules. Niimoodi keskaegse Lõuna-Eesti uhkeim ehitis tasapisi lagunes, muutudes varemeiks, mida kasutati veel vaid heinaküüni ja kuurina.

1760. aastail lammutati Tartu toomkiriku varemete kõrged tornid pikihoone müüri kõrguseni. Miks seda tehti? Ühe versiooni järgi sooviti tornialusele rajada suurtükkide platvorm ning teise arvamuse kohaselt lammutati tornid, et ennetada tornide kokkukukkumist muldkindlustuste rajamise käigus kirikust läänes. Aleksander I poolt 1802. aastal taasrajatud Tartu ülikool tõi Toomemäele uue hingamise. Arhitekt Johann Wilhelm Krause projekti järgi ehitati 1804.-1807. aastal Tartu toomkiriku varemetele raamatukogu ning selle ümber rajati inglise stiilis park. Varemete idaossa ehk kooriruumi kerkinud hoone, raamatukogu, jaotati vahelagedega kolmeks korruseks. Tornidesse kavandatud observatoorium jäi siiski rajamata.

1924. aastal ehitati raamatukoguhoonesse keskküttesüsteem ja 1962.-1964. aastal asendati esimese korruse puitkonstruktsioon betoonist vahelaega. 1981. aastal sai valmis ülikooli uus raamatukogu. Toomkiriku müüride vahel asuv hoone muudeti sellest peale ülikooli ajaloomuuseumiks. 1985. aastal taastati kunagise kiriku lõuna- ja põhjaküljel osaliselt 19. sajandi interjöör. Ümberehitusel osalesid asjatundjatena Kaur Alttoa, Udo Tiirmaa ja Aala Buldas. 2005. aastal avati pidulikult Tartu keskaegse toomkiriku renoveeritud tornid. Sellega seoses tekkis Piiskopliku Tartu Toomkiriku Taastamise Seltsi algatusrühm, mille liige Raul Sulbi esitas mõtte taastada terve Tartu toomkirik oma muistses hiilguses Lübecki Maarja kiriku eeskujul. Tema arvates ei saa kirikut taastada tegutseva sakraalhoonena, kuna Eesti katoliku kogukond on hoone ülalpidamiseks liiga väikesearvuline. Raul Sulbi sõnul sobiks taastatud katedraal siiski suurepäraselt kontserdisaaliks, tähtürituste toimumiskohaks ning keskaja- ja laiemalt ajalooalaseks teadus-, uurimis- ja huvikeskuseks.

Neiu, rist ja vana-aastaõhtu

Toomkiriku ehitamise ajal olevat sinna sisse müüritud üks kena neiu. Kui vana-aastaõhtul kell 12 saab, siis lendavat see naisterahvas ingli kujul üle Toomemäe, rist käes. Ja see inimene, kellele ta risti kaela paneb, satub tema asemel müüri sisse ja jääb sinna nii kauaks, kuni tal korda läheb mõnele teisele möödakäijale vana-aastaõhtul rist kaela visata.

Varandus ja jaaniöö

Suure Rootsi sõja eel matnud sakslased oma suured varandused toomkiriku keldritesse, mistõttu igal jaaniööl pidavat varemetes tuli põlema. Kes jaaniööl julgeb sinna juurde minna, see saavat suure hulga raha.