Indrek Saul: väärtustan vabadust ja valikuvõimalusi

Ettevõtja olen ma eluaeg olnud. Alustasin oma karjääri konsultandina 2001. aastal KPMGs, kuid üldiselt on sellistes konsultatsioonifirmades vähemalt Eestis konsultandid üsna iseseisvad - nad vastutavad ise oma tootearenduse, müügi ja turunduse eest.

Tõsi, nad kasutavad suure organisatsiooni rahvusvahelist võrgustikku ja teabehaldust. Õppimise ja arengu mõttes on see tohutu suur väärtus.

Minu konsultandioskuste ja -teadmiste vundament on omandatud KPMGs ja PriceWaterhouseCoopersis ala parimatega koostööd tehes. Sellepärast pean väga oluliseks mitte tegutseda üksi, vaid võrgus, olla nii-öelda võrgustunud kirp.

Kui ma olin juba aastaid suurte ettevõtete kaubamärkide all enda kaubamärki müünud, ütles nii mõnigi tuttav, et su endagi kaubamärk on päris tugev, miks sa üksi ei toimeta. Siis leidsingi, et mul pole enam põhjust ennast võõraste sulgedega ehtida, ning mõtlesingi ise proovida.

See polnud niisama lihtne. Üks on see, miks ma üksi tegutsen, et väga raske on leida nii väikse turu jaoks suurte konsultatsioonifirmade tootevalikust siia sobivat. Üldjuhul keskenduvad suured firmad finantsvaldkonnale - auditile, riskide juhtimisele, ettevõtete liitmisele, ostmisele, müümisele.

Kliendisuhete juhtimine, millega mina tegelen, kuulub pigem turunduse, müügi ja strateegia valdkonda, mida aga suurte konsultatsioonifirmade tootenimistus ei ole.

Minu lähemad võitluskaaslased oleksid olnud Inglismaalt, mis on aga liiga kauge, et arutada teiste samasuguste professionaalidega mingisuguseid igapäevaseid tööasju.

Täna ongi nii, et pigem leian maailmast sarnaseid tegijaid väikeste konsultatsioonifirmade seast kui suurte hulgast.

See on Eestis võrdlemisi keeruline teema. Nii KPMG kui ka PricewaterhouseCoopers on arutanud nii-öelda suure konsultatsioonifirma loomist, tegemiseks ei ole aga läinud.

Selle väljaarendamise ideed on olnud mitu korda. Kuid millegipärast ei ole need ideed teostunud. Ei teagi, miks.

Eesti mõistes suuri konsultatsioonifirmasid on umbes 10-15, kuid sellist 30 konsultanti ühendavat firmat ei ole.

Ülejäänud firmad on sellised "mina ja minu sõber"-firmad. Sellist organisatsiooni ei ole minu meelest mõtet teha. Kahe-kolme mehe organisatsioon ei anna mingit efekti.

Pigem on mõtet olla iseseisev konsultant, kuid teha tihedat koostööd teiste sarnaste tegijatega ning mõttekas on tegutseda projektipõhiselt.

Vabadus. Sa otsustad kõik ise - millal, kuidas või kellega sa midagi teed. See sõltub paljus isikust. Tõenäoliselt inimesed, kes armastavad stabiilsust ja turvalisust, ei taha palju midagi üksi teha.

Mina väärtustan vabadust ja valikuvõimalusi - mulle meeldib see, kuidas ma praegu tegutsen. Tõsi, üksi tegutsedes on ka oma miinuspool.

Sa võtad suuremaid riske. Suures konsultatsioonifirmas töötades vastutad küll oma tulemuse eest, kuid siiski mõnel kuul teed sa vähem, teisel rohkem, ning firma garanteerib stabiilse kassavoo.

Kui varud on väiksemad, siis on keerulisem niimoodi kuust-kuusse toime tulla.

Muidugi, kui nii-öelda finantspadi on istumise all, siis pole see probleem ja sa saad valida, mida teed.

Jah. Ma saan praegu valida, kui palju ma midagi teen. Praegu teen ma nii palju, kui mulle meeldib. Ma tulen toime ja rohkemgi veel, sellest piisab täiesti minu nõuete ja soovide kohaseks elamiseks - jääb pisut ülegi.

Riigikontrollil on väga hea pressitalitus. Nad produtseerisid kohe pressiteate, et Sauli vastu algatati kriminaalasi. Kuid kriminaalasi lõpetati pärast minu ülekuulamist ja selgitusi samal nädalal. Kriminaalasjas polnud sisu, seal polnud kuritegu.

Nagu riigikontrolli aruanne ka välja tõi: jah, seal oli finantsdistsipliini rikkumisi.

Rahaasjades olime eksinud isikliku auto sõidukulude hüvitamise määrades, need olid veidi suuremad kui lubatud. Maksin vahe tagasi.

Jah. Kõige rohkem ongi see seotud vabaduse kutsungiga. Teisalt on mind juba maast-madalast huvitanud tehnika ja tehnoloogia. Algab see sellest, et kõigepealt püüad asju lahti võtta ja lahti mõtestada, kuidas nad töötavad.

Siis püüad asjad jälle kokku panna, et näha, kas said asjale pihta. Siis tuleb juba see, et püüad ise midagi teha, mis töötaks.

Mootorratas on liiklusvahenditest kõige ehedam masin, kus kõik asjad on silmaga nähtavad - sa saad aru, kuidas ta töötab. Autosid vaadates seda ei hooma.

Jah, kuulun Road Spiritisse. See on selline keskealiste, suhteliselt rahulike ja soliidsete meest klubi.

Me ei tee üleliigseid koerusi, me ei võta üleliia napsi, oleme suhteliselt rahulikud, viisakad ning väljapeetud. See mulle sobib.

Inimesed tahavad ennast väljendada, igaüks ise moel. See on tihedalt seotud nii-öelda tsiklieluga. Paljud tsiklimehed ja -naised on tätoveeritud, väljaspool nende ringkonda on selliseid inimesi vähe. Tätoveeringud on ka harjumus.

Edevus? Kui edevus on see, et inimene tahab ennast väljendada, tahab olla keegi, siis jah, see on edevus.

Tätoveeringu puhul on olulisem, mida see inimesele endale tähendab - sellel on väga tugev märgiline tähendus.

Olen veendunud, et kui Indrek oli väikene poiss, lõhkus ta kõik mänguasjad imepisikesteks tükkideks, et teada saada, mis seal sees on ja kuidas need töötavad. Ilmselt oli mänguasjade seas üksjagu autosid ja mootorrattaid, mis muutusid põnevateks mutrite, hammasrataste ja poltide hunnikuteks.

Uudishimu on üks peamisi iseloomujooni, mis Indreku liikvele ajab. Nagu ka ürgne kirg mootorrataste vastu. Kuid Indreku puhul on tegemist kummaliselt tõhusa olendiga - nimelt on uudishimu temas ühendatud erakordse põhjalikkusega. Võib uskuda, et need mängumootorrattad mitte lihtsalt ei leidnud oma õnnetu otsa uudishimuliku jõnglase kruvikeeraja all; kõik need lahti võetud jupid pandi pisikestesse karpidesse, mis olid varustatud kirjeldavate sildikeste ja skeemidega, et vajaduse korral mänguasi uuesti kokku panna.

Täpselt samamoodi võtab Indrek oma igapäevatöös väikesteks juppideks koost lahti ja monteerib paremini kokku ettevõtete kliendisuhteid. Ta on selles põhjalik. Ja tõhus.

Indrekul on tekkinud ka üks kummaline hobi - teda huvitab, miks inimesed lähevad paksuks ja miks nad kõhnuvad. Ühesõnaga, teda huvitab, mis on inimese sees ja kuidas võiksid asjad seal paremini korraldatud olla. Ma ei taha isegi mõelda sellele, kui Indrekule antaks skalpell ja õigus inimeste sisse vaadata. Kui väikesteks tükkideks ta meid lõikaks?