Puhta kraanivee leviala 99%

Eesti elanikud jõid mullu oma kodudes ära kokku 15 miljonit liitrit pudelisse villitud allika- või mineraalvett. See on ligikaudu 500 000 vannitäit poevett, mille eest ainuüksi maksti üle 100 miljonit krooni, rääkimata plasttaara käitlemisele kuluvatest summadest. Samas võiks tarbija vabalt lahti keerata koduse veekraani - vesi on hea, teda jätkub ning see kõik on kordades odavam pudeliveest.

Pudelivee tarbimisharjumuse juured on kümne aasta taguses ajas, mil kraanivesi oli tõepoolest paljudele oma maitse ja lõhna poolest vastuvõetamatu. Mainimata ei saa jätta ka joogitööstuste hoogsat propagandat - pudeliveest sai tähtis müügiartikkel. Harjumuse jõud on tugev, isegi nii tugev, et raske on inertset pudelivee-fänni pidurdada või teisele rajale lükata. Ta ei mõtle sellele, et üks kümnend on nii pikk aeg, mille jooksul jõuab ka kraanivee maitsega palju ette võtta.

30 Eesti vee-ettevõtet koondava liidu juhatuse esimehena kui ka ASi Keila Vesi juhina saan kinnitada, et riik, kohalikud omavalitsused ja vee-ettevõtted on näinud kõvasti vaeva vee kvaliteedi parandamisega ning viinud selle paljudes kohtades vastavusse ELi standarditega. 2000-2013 on investeerimisvajadus Eestis veevarustussüsteemidesse kokku 12 miljardit krooni, praeguse seisuga on sellest suurusjärgust kaetud veidi üle poole. Siis oleks meil "99% leviala", linnad on praegugi juba kaetud.

Summad on suured, sest infrastruktuuri rajamine on väga kallis. Kui kümme aastat tagasi maksis ühe meetri toru mahapanek 500 krooni, siis praegu on hinnaks 3000 krooni, kohati kuni 9000 krooni. Teisalt jälle on uute seadmete ja trasside paigaldamine hädavajadus, vanad teras- ja malmtorud on oma aja lihtsalt ära elanud. Vesi tuleb välja pumbata, puhastada, transportida kliendi kraanini. Lisaks peab kraani avades sealt vesi ka koheselt tulema. Jah, arvestades mainitud tegevusi on vesi hea kvaliteediga kaup, mille eest peab tarbija ka maksma. Kõigest hoolimata on see hind naeruväärselt väike, kui arvestada, mis maksab pudelivesi. Liiatigi leiab mõnest pudelist ju tavalise hea puurkaevu vee.

0,5-liitrine pudel kuulsa brändi vett, mida võib näha modellide näpus, maksab umbes 10 krooni. ASi Keila Vesi hinnakirjas on ühe kuupmeetri ehk siis tuhande liitri vee maksumuseks 8,50 krooni. Selle hinnasuhte taustal tundub hämmastav inimeste valimisolek tarbida suures koguses kallist poevett. Võib-olla kohustab mõnd selleks seisus, mõnd aga hoopiski eeskuju - pudelivee edule aluse pannud modellid kehastavad jumalusi miljonite tütarlaste jaoks üle terve maailma. Mõni aga elab hoopiski teadmatuses, omamata muu hulgas infot ka selle kohta, et Eesti looduslikud veevarud on piisavad.

Viimane tõdemus läheb paradoksaalsel kombel vastuollu visionääride sõnumiga, et veeressurss on piiratud ning 50 aasta pärast peetakse maailmas sõdu vee pärast. Tõsi, kindlasti esineb üle ilma piirkondi, kus vett napib. Tohutu rahvastikuhulgaga Hiina oleks üheks näiteks. Samuti mõned Euroopa riigid, kaasa arvatud Inglismaa, kus sel suvel oli keelatud isegi kuninganna aia kastmine. Võrreldes nende riikidega on Eesti seevastu vee osas õnnelikus olukorras - meil on vähe probleemseid kohti kui Ida-Virumaa tööstuspiirkond välja arvata. Neid leidub seal, kus on toimunud kiirem kinnisvaraarendus. Kuid sealgi tuleks teha omavalitsustel rohkem koostööd vee-ettevõtetega.

Siinset veevaru on mõjutanud ka see, et võrreldes 1991. aastaga kukkus 2000. aastaks vee tarbimine kolm korda. Tallinnas on praegu vastav näitaja 103 liitrit ööpäevas inimese kohta. Nõukogude ajal paigaldatud torude läbimõõt nägi aga ette ööpäevaseks tarbimismahuks 250 liitrit. Veetarbimise languse üheks põhjuseks on kindlasti ka kaasaegse ehk siis ökonoomse ja mittetilkuva sanitaartehnika kasutamine Lisaks käis varem arveldamine normi järgi, nüüd aga on paigaldatud veemõõtjad ja tarbijad oskavad hästi arvutada. Vee-ettevõtteid omakorda sunnib efektiivsemaks muutuma veeressursi tasu, mis on vahepealsete aastatega mitmekordistunud.

Selleks ei pea ilmtingimata New Yorki sõitma, et nautida hea maitsega kraanivett ja imestada, kuidas hiigellinna veemajandus suudab tagada kvaliteetse joogivee olemasolu. Tasub eelarvamustest üle saada ja koduses Eestis kraanivett üle pika aja taas proovida. Võib-olla polegi vaja enam poest vett koju vedada.

Autor: Veiko Kaufmann