La Force de la Femme toodi lavale vana väärika mõisahoone maneežil ja modellide seas astus üles ka lumivalge hobune. Moodi toetas kogu tervik: suursuguse hoiakuga modellid, naiselik meik, väga fantaasiarikas juuksuritöö, fotograafia, koht, valgus, muusika. "Ma olen perfektsionist. Minu meelest on parem mitte teha, kui saad teostada vaid mingi osa oma ideest. Ma tahan, et kõik elustuks sada protsenti!"
Oksana Tandit on koloriitne natuur. Pole ka ime - temas voolab nii ukraina, rumeenia kui ka poola verd. Eestisse sattus ta isa töö tõttu alles 12aastasena, kuid peab end sellegipoolest eestlaseks. "Minu lapsepõlv oli tõeline muinasjutt ilusas aias ja suures majas, keset Ukraina kaunist loodust. Mu isa tahtis väga poissi ja ta kasvatas mind osalt nagu poissi. Käisin jahil, ratsutasin, sõitsin autoga. Olin nii energiline, et joonistamiseks mul küll kannatust ei olnud," naerab nüüdne joonistamisfanaatikust disainer.
Moele pühendus praegu 32aastane looja alles viie-kuue aasta eest. Enne oli vaja teha kõike muud, mis silmad särama pani ja südamele õige tundus: õppida balletti, tantsujuhtimist, lavastada ja innustuda igast uuest väljakutsest. Värvikad elukogemused aga annavad suurepärase pagasi, mida moekunstis väljendada ja ära kasutada. "Siiani lavastan kõik oma etendused ise, ma ju tunnetan, mismoodi asjad laval elustuvad!"
Oksana Tanditi jõudmine moedisaineri töö juurde oli üsna omapärane. Inimesed nägid temas disainerit enne, kui talle endale selline mõte üldse pähegi oli tulnud. "Tegin oma firmas kostüüme lavastustele, muu hulgas Jaapanisse. Täiesti ootamatult hakkasid inimesed tulema ja küsima eskiise ka oma isiklike peokleitide jaoks. Mõtlesin - olgu, inimesed tahavad seda, ma siis peaksin seda õppima!" Loomupärase innukusega asus ta kohe tegutsema. Moedisaini eriala Euroülikoolis oli ainus, mida Oksana Tandit ka lõpetamisvääriliseks pidas. "Mul on õppimise hasart sees, hea meelega õpiks maailmas midagi veel juurde!"
Reisimine on loomulik osa moelooja elust. "Ma reisin väga palju, see inspireerib mind! Jaapanis, ma arvan, olen käinud umbes kümme korda. Elasin Jaapani vanimas linnas Kyotos ja õppisin seal tušijoonistust." Kogemus oli hindamatu, kuid ala oskajaks Oksana end ei pea. Meistrioskusi lihvitakse seitse aastat. "Jaapani puhas esteetika, imelised siidid, naturaalsed pärlid, kordumatute kontrastidega kostüümiajalugu ... See võlub mind ja mõjutab kindlasti minu disaini."
Oksana Tandit on elanud ka Itaalias ja õppinud sealses stilistikakoolis. "Puhkusereisid on küll toredad, aga kohapeal elamine annab loomingulises mõttes palju rohkem. Ma olen aktiivne ja leian alati võimaluse elada kohapeal kas või paar kuud."
Oksana ei pea edu iseenesestmõistetavaks, nii võite kui ka ebaõnnestumisi võtab ta väga loomulikult. "Ma olen visa. Kui midagi ei õnnestu, alustan otsast peale. Kui keegi paneb ukse kinni, ei hakka ma otsima, kus on aken või teine uks. Ma koputan uuesti. Senikaua, kuni keegi mulle avab ja ma saan minna just seda teed, mis minu sisetunde järgi on õige."
Näiteks Supernoovale proovis hilisem võitja pääseda kolm korda, enne kui tihedast konkursisõelast läbi pääses. "Ma teadsin, et ma võidan. See pole mingi üllatus - sa näed kohe, kus on rohkem loomingulist energiat, ideid ja pühendumist. Ma olen fanaatik, aga üsna objektiivne." Oksana rõõmustab ka siis, kui mõnel teisel moeloojal midagi suurepäraselt õnnestub. Ta jagab tunnustust oma ülevoolaval moel ja see on täiesti siiras, kadedus ei tule talle isegi mitte pähe.