Vaesed loterii abil säästma

Robert J. Shiller

Üldiselt usutakse, et finantsmaailm ei hooli väiksest inimesest - kõikidest neist madalama sissetuleku teenijatest, kelle panus kasumisse on väike. Arvatakse, et suurettevõtted ja nende juhid võivad olla helded oma perede ja sõprade ning valitud heategevusprojektide vastu, aga nende professionaalset elu juhib vaid katkematu kasumiiha.

See võib küll enamasti tõsi olla, aga mitte alati. Näiteks mullu Nobeli rahupreemia võitnud Muhammad Yunus asutas 1976. aastal Bangladeshis Grameen Panga, et anda mikrolaene maailma kõige suuremas vaesuses elavatele inimestele ja aidata neil oma olukorrast välja rabelda. Pank kasvas ja teenis kasumit ning oli inspiratsiooniks paljudele teistele.

Aga kas Yunust ajas taga soov raha teenida? Intervjuudes on ta rääkinud, et teda motiveeris hoopis sügav kaastunne oma riigi vaeste vastu. Tema eesmärk rajada tulutoov laenuettevõte käis käsikäes tema sooviga uskuda oma klientide usaldusväärsusesse. Ta püüdis mikrolaenudega kasumit teenida, et tõestada nende inimeste krediidivõimet, et ta saaks ka edaspidi neile laenu anda. Siit ka paradoks: tundub, et kui Yunus ajas taga kasumit, siis ei teinud ta seda raha pärast.

Tegelikult on vaesemale elanikkonnale orienteeritud finantsasutuste ajalugu suuresti heategevuslike või idealistlike liikumiste ajalugu. Nii oli 19. ja 20. sajandi kooperatiiviliikumine, mille eesmärgiks oli aidata kehvemas seisus olevaid inimesi, seotud paljude finants- ja kindlustusfirmadega, nagu säästupangad, ehitusliidud ja ringlaenude andjad.

Selline heategevuslik finantstegevus elab ka tänapäeval. Näiteks Harvardi Ärikooli rahandusprofessor Peter Tufano on vaikselt tegelenud oma loodud mittetulundusliku fondiga Doorways to Dreams, mille eesmärgiks on samuti madala sissetulekuga inimeste finantsväljavaadete parandamine. Niipalju, kui mina olen temaga vestelnud, näivad tema kavatsused olevat puhtalt omakasupüüdmatud.

Tufano sõnul on vaesemate inimeste säästma panemisel peamine probleem see, et neil pole raha tarvis mitte ainult pensionieaks kõrvale panemiseks, vaid ka lühiajaliste kriiside lahendamiseks. Aga kui valitsusprogrammid ei seo nende raha aastateks, siis annavad nad tihti kiusatusele järele ja kulutavad kergekäeliselt.

Tufano mõistab neid inimesi ja pakub ka realistliku lahenduse nende aitamiseks: lisapreemiat pakkuvad säästuvõlakirjad (premium savings bonds). Lisaks tavalistele intressimaksetele võivad need võlakirjad tuua omanikule ka loteriivõidu ja see ahvatleb inimesi hoidma raha säästukontol. Madala sissetulekuga inimestele on alati õnnemängud meeldinud ning neil on tavaks loosimispäevi pikisilmi oodata. Aga tõelise vajaduse korral saavad nad oma raha kätte.

Sellistel loteriivõlakirjadel on pikk ajalugu. Inglismaa valitsus andis juba 1694. aastal välja 10%-lise tootlusega 16-aastase võlakirja, mille nimeks oli Miljoniseiklus ja mille omanike vahel loositi igal aastal välja võitjad.

Ka Harold MacMillani valitsus lõi Suurbritannias 1956. aastal loteriivõlakirjade programmi. Algul tekitas programm vastukajasid, sest seda peeti ebamoraalseks, kuna see seostus hasartmängudega. Kuid programm kasvas ning täna on lisapreemiat pakkuvad võlakirjad 23 miljoni inimese säästuportfellis ehk ligi 40%-l Suurbritannia elanikkonnast. Ka teised riigid, sh Rootsi, on sarnaseid võlakirju välja andnud.

USAs pole sellised säästmist ergutavad võlakirjad veel populaarsust võitnud. Tufano mõte on neid esialgu populariseerida koostöös eraettevõtetega, kes avavad soovijatele kontod, mille vahel loositakse välja auhinnad.

Mõned parimad finantsuuendused on tegelikult sadu aastaid vanad ning sellised inimesed nagu Yunus ja Tufano tõestavad, et neid on võimalik tänapäeva tuua ja kohandada. Nende omakasupüüdmatus inspireerib loodetavasti teisigi finantsjuhte ning lubab paremat tulevikku ka neile, kes seda kõige enam vajavad.

Vaesed loterii abil säästma

Seotud lood

Hetkel kuum

Hetkel kuum

Podcastid

Enimloetud

Viimased uudised